kolmapäev, 31. detsember 2008

Aasta viimane päev

No nii - this is it - ongi see aasta peaaegu et läbi.
Tegelikult on sellised pühade päevad ebaõiglased perenaiste suhtes. Ma olen juba praegu väsinud, kõige parema meelega keeraks magama.
Hommikul tuli abikaasal pähe ketserlik mõte sõita linna. Panin siis kähku pärmitaigna kerkima ja prae ahju. Linnast tagasi tulles oli praad valmis, tainas küpsetamiseks ka valmis ja saingi kohe tegutsema hakata. Kohustusliku lihapirukate küpsetamiseta ei saa ei üle ega ümber. Mehed käisid muudkui luuramas, kas ja kui palju juba küpsetatud on.

Kuuldavasti pidi televisioon varsti igal pool digitaalseks minema ja nii saigi täna see digibox ära ostetud. Mehed nüüd seadistavad ja panevad teleka kanaleid otsima. Ma ei tea, mis sellest asjast nüüd saab, aga hädas olime isegi nende olemas olnud kolme kohaliku kanaliga - mida just parasjagu vaadata. Discovery Channel on küll see, mis mind huvitaks.

Jyskis olid väga vahvad asjakesed, mis sobiksid järgmiseks aastaks oma klassi lastele sünnipäevakingiks. Pean 1.-2. klassi õpetaja käest välja uurima tulevase kolmanda klassi õpilaste tähtkujud. Siis ostaks juba ära, praegu suured allahindlused ka. Ja praeguseks aastaks leidsin ka samast poest vajalikud tassid - kui sügisesed sünnipäevalapsed said tassid, tuleb sama joont hoida õppeaasta lõpuni. Kahjuks Kose pood ei ole täiendanud vajalike tasside varu. Nüüd tulebki osta sutsuke teistmoodi tassid ülejäänutele.

Uuel aastal veel üks kohustuslik asi ees - suitsuandur läheb kohustuslikuks. Tule taevas appi, mitu andurit me peaks oma majale siis ostma? Ega tuli ei lähe lahti ainult küttekoldest, elektrilühis on hoopis hullem ja ettearvamatum lugu. Kas tuleb osta siis tõesti vähemalt 8 neid andureid? See on igal juhul hea, kui köögi lakke selle paneme - siis saame ämmale öelda, et kui siibri liiga vara kinni paned, hakkab see asjandus kohe piiksuma - ja jubeda häälega - ja vait ka ei jää! Vot! Muidu räägi nagu seinale, et siibrit ei panda kinni siis, kui veel tuli pliidi all on. Mõnikord on selline tunne, et ela nagu suitsutares :( Selline piiksumisega ähvardav vidin peaks ehk paremini eesti keelest aru saama panema.

Nüüd torti tegema ja siis äkki on aega veidi ka telerit vaadata. Ikka põnev ka, mida siis üleüldse telemaastikul pakutakse.

teisipäev, 30. detsember 2008

Pudelist vaasiks

Tahan kolmandaks veerandiks klassi aknalauale panna oksa, millele kinnitame väikesed leevikesed. Aga koolis on vaasidega just nii, nagu ta on. Katsetasin siis, kuidas oleks, kui heegeldaksin vahuveini pudelile kesta ümber. Poiss vaatas, kui ma seda kesta pudelile "selga proovisin" ja oli väga imestunud: miks sa šampusepudelile sokki kood?

Mõisamesimusi

Ootamatult meepurgi võrra rikkamana tuli mõte teha meie mõisamängu firmakooki. Sellega on alati üksjagu tegemist. Minult on nii palju küsitud, et kuidas seda kooki ikka õige on teha, et nagu ei tule välja või nii... Ega mina ka ei tea, kuidas on õige. Aga katse-eksituse meetodil olen kõige optimaalsema tee leidnud. Kui nüüd keegi veel küsib, siis annan lihtsalt selle lingi ja vaadaku siis ise, kuidas välja tuleb.
Taigen: 3 spl mett, 2,5 dl suhkrut, 3 muna, 2 tl soodat, 3 dl jahu
Kreem. 1 kg hapukoort, 2 dl suhkrut
Valmistamine: Vahusta munad; kuumuta suhkur ja mesi; keema tõusmisel lisa segule munavaht; sega juurde sooda; tõsta tulelt; lisa jahu ja sega taignaks. Jahuta tainas.

Tegin 2 portsu. Mett panin nii, nagu retsept ette näeb; suhkrut märksa vähem; muna ja sooda retsepti järgi; jahu nii, et oleks hästi paksu pannkoogitaigna moodi (jahtudes läheb paksemaks)
Selle taigna rullimine on "õuduste labürint" - küll on proovitud rullida läbi kahe küpsetuspaberi; küll on küpsetuspaberid isegi õliseks tehtud. Viimasel ajal olen rullimisest hoopis loobunud ja surun taigna jahuste näppudega hästi õhukeseks (hästi-hästi õhukeseks). Tingimata on vaja noaga teha taignasse täkked, muidu võib küpsetusahju ust avades vastu vaadata suure leivapätsi sarnane asjandus. Tainas jääb heledam, kui sulatada enne mesi ja siis suhkur. Tumedam ja karamellisema maitsega jääb taigen siis, kui kõigepealt sulatada suhkur ja siis lisada mesi. Eelistasin täna seda heledamat varianti.
Küpsedes muutub kook selliseks pruuniks.
Ma ei ole mitte ühegi küpsetuskorra ajal aru saanud, kuhu panna see 1 kg hapukoort. Täna oleks retsepti järgi kulunud 2 kg. Mul kulus üks 500 g pakk ja sutsuke teisest pakist ka. Suhkrut hapukoore sisse ka nii palju ei pane, nagu retsept ette näeb.

Kass, kus kombed?

Sohvi tunneb ennast ülihästi :)

Veel üks üllatus!!!

Jõe kaldal jalutamast tagasi jõudes oli välisukse ees suur meepurk!!!! Kaane peal väike kaardike salmiga: Vesi suuri laevu kannab, m(v)esi palju jõudu annab! v-täht oli maha tõmmatud ja m-täht asemele kirjutatud. Allkirja polnud!!! Müstika! Nii kena on sellise üllatuse osaliseks saada, kuid samas on ka piinlik, et ei tea, keda selle kingituse eest tänada. On siis sellist salapära tarvis? Nüüd vaeva pead, kes see olla võis..... Kuulsime küll, et kuskil auto sõitis ja peatus, aga olime piisavalt kaugel, ja ei osanud arvatagi, et see auto meie õues oli. No on lugu! Suur-suur tänu salapärasele külalisele!

Kadunud parve jälil

Kõndisime jõe kallast mööda mõisapargi poole. Tahtsime näha, kuhu möödunud suurvesi meie parve viis. Mina parki üksi minna ei julge - see on nüüd nagu erapark või nii. Ja pererahvale ei meeldi, kui nende "aias" käiakse. Kuigi seal on Ludvig August von Mellini (Eestimaa tuntuim kartograaf) mälestuskivi. Seda ju tahaksid huvilised vaatamas käia? Pealegi on 4m veepiirist nn kallasrada, mida tohivad kõik kasutada. Samal põhjusel ei tohi meiegi piuksatada, kui kalamehed suisa meie õues lanti loobivad.

Visit www.moblyng.com to make your own!

Pärlitest ehe

Mul käis täna päkapikk! Vot see on näputöö liik, mida ma ei ole veel kunagi katsetanud. Mul pole aimugi, kust selliseid väikseid pärlikesi saada võiks. Tiimarist vist? Vot see on üks asi, mida tahaks katsetada puhkuse ajal. Ma mitte ei üritagi kunstliku valguse käes seda peenikest tööd teha. Ja see pole ka veel päris kindel, kas mul sellise peene töö jaoks ka piisavalt kannatust jätkub. Aga proovida tasub. Nüüd on vaja mõelda, kuidas seda asjakest kasutada. Kas riputan mingi paelaga kaela või kinnitan sobivas toonis džempri külge. Vaja proovida. Aga Urvele suur aitäh, see oli tõeline üllatus!

Metsategu meie moodi

Lund on praegu hästi vähe ja paras aeg natuke küttematerjali teha.

Visit www.moblyng.com to make your own!

Neljas sokipaar

Võttis aega, mis ta võttis, aga lõpuks sain ka selle viimase paari valmis. Sokkide kõrval on lõngajäägid - just niipaljukest sellest kampsuni viiest värvitoonist alles jäi. Tuleb aga jälle tõdeda, et ma ei oska lõngakulu arvestada. Tahtsin pruuni lõnga rohkem ära kasutada, seega julgelt oleks võinud neljanda beeži triibu ära jätta, aga noh, tahtsin üht, läks aga nii, nagu tavaliselt :)
Sokisäär aga selline kirju just sellepärast, et maksimaalselt väikesed lõngajäägid ära kasutada.
Vähemasti sokkide kudumise osas saan lõppeva aasta sisse veel linnukese kirja panna :)

esmaspäev, 29. detsember 2008

Soojad saunaõhtu sokid

"Puruvana" poes olid sellised nunnud karvase servaga sokid. Kuidagi iseenesest sattusid need ostukorvi. Kange tahtmine oli proovida, kuidas oleks, kui neile sokkidele natuke midagi peale tikiks. Väike kahtlus küll oli, kuidas see materjal tikkimisnõela suhtub, aga oli täiesti toimetatav. Väikesed lilleõied tikkisin valge ühekordse lõngaga ja lehed ei peagi ju alati just rohelised olema. Seekord siis sellised helesinised.

Lihtne ja efektne

Täna ei ole sokkide kudumine kuidagi edenenud - ikka nii kolme-nelja rea kaupa ja jälle tekkis tahtmine miskit muud teha. Ja nii tuligi mõte veidi tuunida ühte vana kudumit. Kuna koemustris kenasti õhksilmuste augud olemas, oli väga lihtne heegeldada. Vähese ajaga sai suht efektne tulemus.Kui pühapäeval Madist kogu tema arvutikolaga Saaremaa bussi peale läheme viima, tahan natuke ka Rimi lõngariiuleid "revideerida". Mul on üks mõte, aga kas see mõte ka reaalsuseks saab, seda ei oska veel öelda.

Hädas nimega

Täna oli postkastis kaks võõrast ümbrikku. Üks nime poolest meie perele, teine nime järgi vaadates mulle. Aga - ega ikka ei ole küll - aadressid veidi erinevad. Meil oli niikuinii Kosele plaanis minna ja nii astusingi meie sidesse sisse.
Ja siis algas tsirkus.
Panin kaks ümbrikku letile ja ütlesin, et need on kogemata valesse postkasti sattunud. Ei tahetud vastu võtta. Tädi vahtis üle leti mind nagu mingit imelooma või siis napakat, kes oma nime on ära unustanud.
Tädi küsimuse peale, et minu nimi on ju see ja see, vastasin, et on jah - see mu nimi. Tädi oli võidukas - ja teil on kaks suurt poissi - jälle õigus, on küll. Tädi oli veel hästi informeeritud ja lisas: Te töötate koolis? No mis sa ütled - jälle õige! Mulle kippus juba naer peale, tädi läks aga järjest pahuramaks. Minu mees hakkas ka kannatust kaotama, aga müksasin teda, et olgu praegu vait.
Natuke mõelnud, käskis tädi mul oma kirjadega jalga lasta. Mina ei olnud jalga laskmisega nõus enne, kui tädi on üle vaadanud peale nime ka sellise lihtlabase asja nagu aadressi. Vot nüüd tädi alles vihastas - ilmselt sellepärast, et tuli alla anda ja tunnistada oma töötaja väikest apsakat. :)
Nähvas siis, et tal postiljonid juba ringil ja viskas need kirjad kõrvallauale.
Ütlesime siis, et me oleme juba sõidus ja võime kirjad ise kohale viia. Nii saigi nimekaimust kolleegi kiri tema postkasti ja Koselt tagasi tulles tegime väikese kõrvalepõike (tunne oma kodukanti) ja leidsime üleskõpitsetud talu, kus uued asukad sees ja juhtumisi sama perekonnanimega, mis meil. Nemad said kätte oma kirja, mis nagu selgus, polnud üldse uusaastakaart, vaid hoopis üks tähtis paber. Nii saime omale hoopis uued tuttavad ja kohvi juues selgus, et ka neil on siinkandis elades oma perekonnanimega probleeme olnud. Mõlemale perele oli üllatuseks aga see, et on koguni kolm sama perekonnanimega peret. Kui veel lisasin, et mul on veel üks probleem, sest kahes peres perenaistel ka sama eesnimi - no siis oli meil kohe eriti lõbus.
Igatahes tundub, et mõni firma peaks rohkem panustama oma töötajatele suhtlemiskoolituste korraldamisse.

Kosel sain ka tööasju ajada - ehitusmaterjalide poes oli koguni kaks lapsevanemat. Koolis nad eriti näole ei anna - ju see on nüüd see lugu, et kui Muhhamed ei tule mäe juurde, siis läheb mägi Muhhamedi juurde. (Ma küll ei saa pihta, mis sellel Muhhamedil mäega jagada on, aga olgu sellega, kuidas on).

Tundub, et eestlastel on aastas kolm tähtpäeva, millal meeletult süüakse - need on jõulud, aastavahetus ja jaanilaupäev. See ülesöömine küll ei lõpe jälgi jätmata. Ilmselt tuleb uue aasta esimestel päevadel teha mõni vee-päev, vastasel juhul võib seelikuluku kinni tõmbamisega probleeme tekkida :D

pühapäev, 28. detsember 2008

I. Mang aastast 2009

Unustasin muidugi Maalehe ostmata. Internetist sain Mangi ennustuse 2009. aastaks kätte.
Õudne! Mul peaks kuskil "kindlas kohas", mille asukohta aga ei mäleta, olema kahe viimase aasta ennustused samalt autorilt. Kas mulle tundub või ongi see nii, et iga järgnev aasta ennustab tulla hullem kui eelmine???
Kas see ennustatav orkaan on tõeliselt tulemas? See ju meid ei ohusta! Ükski orkaan ei pääse Taani väinadest läbi! Või pääseb, kui on piisavalt tugev?
Kuidas saab maakera telg nihkuda? See on juba sinna utoopia kanti nagu reklaamitav film, kus poolused kohad vahetavad....
Ja kui kapitalism kokku variseb? Mis tuleb pärast kapitalismi, kui sotsialism ennast ka ei õigustanud? Mida Nostradamus selle asja kohta on öelnud? Mõni päev tagasi öeldi isegi raadios, et järgmisel aastal võib Eestit tabada samahästi kui kollaps.
Noh, head uut siis! Loodetavasti elu nii hulluks ei lähe, kui ennustatakse.

Aga - kui hull see vaenlane ikka tegelikult on, seda näeme siis, kui vaenlasega silmitsi seisame. Aga eestlane on kange, jonnakas, töökas ja ellujääja - elame ehk selle uuegi aasta üle ja siis tuleb taas uus ja veel hullem või hakkab maailm mõistusele tulema?

Kass korvis

Sohvi otsis meelepärast kohta, kus pikutada - küll kamina ees tumbal, küll diivani seljatoel, küll laual. Lõpuks leidis, et parim koht on ikkagi lõngakerade korv. Ja kui üritasin mõne kera tema külje alt kätte saada, siis käis käpake sops-sops, aga västrad olid õnneks peidus. Nüüd pikutab ja lööb kõva häälega nurru, tähistab vist oma võitu.

Kass teab, kus peesitada

Hallu ei alandu kunagi kõval pinnal magama. Varsti saab ta omale kolmanda sokipaari istumise alla :)


Tere hommikust, päikeseline talvehommik!

Kunagi Pedas olime sunnitud õppima tsiviilkaitse med-õdedeks... siis ühe tõve nimi jäi ikka hästi meelde küll - too on unitõbi. Õppejõud hoiatas, et pidi olema letaalse lõpuga. Meie, tudengid, leidsime siis kohe, et meil on kallal just tolle tõve kergem vorm - unised olime kogu aeg, aga elus oleme siiani. Vot nüüd on kuri kahtlus, kas mitte selle tõve raskem vorm ei ole mind tabanud... Kui mitte arvestada lühiajalist ärkvelolekut + autosõitu vahemikus 5.30 - 6.00, siis tegelikult algas tänane päev alles kell kümme.
Poisid alles magavad, sest kuulsin, kui nad üles magama tulid ja vaatasin siis ka kella - ei tahtnud oma silmi küll uskuda, aga kell oli 3. 40!
Nojah ja siis varahommikul särasid taevas tähed ja termomeeter näitas k o l e d a t p a k a s t tervelt - 7,4 kraadi :D Ja nagu hoiatas ilmateade - teedel on tõesti kiilasjää - eriti just asfaldil. Päikesekiired Heinassoos

Naabertalu metsa ladvad ka juba päikest tervitamas.
Tolle Peda meditsiiniõpinguga seoses kisub alati suu muigele, kui teleris räägib Kuno Kutsar. Tema luges meile bakterioloogiat. Kutsusime teda Kepikeseks. Ta on oma kutsumusele truuks jäänud ja manitseb teleri kaudu inimesi praegugi igasuguste ohtlike bakterite ja muude selliste kahtlaste tegelaste eest.
Ja vennas oli tige, kui minu sõjaväepiletis koos kõrgkooli diplomi saamisega tõsteti ka aukraadi - kõik meie tüdrukud olid korraga NA seersandid! Tule taevas appi! Aga vennas jäi kahele kroonuaastale vaatamata jefreitoriks. Ta siis torises, et maailm pidi olema ebaõiglane - nüüd tema peab õele "kulpi viskama". No ja ega ma ei unustanud talle seda ka kunagi meelde tuletamata! :D
Ohhoo! Selle kirjutamise ajal on päikeseketas kõrgemale kerkinud - juba võib kuuselatvade vahel oletada, et sealt ta tulebki! Ilus: päikesepaiste, härmas puud ja mõõdukas külm - talv?

laupäev, 27. detsember 2008

Tänase päeva töö

Teine sokipaar valmis. Kui mõelda nende inimeste peale, kes käivad linnamüüri ääres sokke müümas ja sellega elatist teenivad, siis need peavad küll imeinimesed olema. Minu päevatöö on üks paar. Kui see on villasest lõngast kootud, siis maksab paar sada krooni? Rohkem? Vähem? Noh, vahet pole, igal juhul mina oma kudumise tempo juures läheksin kõige kiiremas korras pankrotti :D Nüüd teen vahelduseks ühe paari endale ka ja seda lihtsalt sel proosalisel põhjusel, et tolle kampsuni üks lõngadest on selline kahvaturoosa. Kardan, et ükski minu meesperest ei oleks nõus roosasid sokke jalga panema, vastupidiselt minule. Katsetasin ja proovisin üht ja teistmoodi, aga kuna lõng on selline suht jäme, siis mingi koemustriga jantima ei hakka - proovilappide varal selgus, et ega suuremat efekti pole. Piirdun seekord parempidise keerdsilmusega. See jääb selle lõnga juures päris kena.

Aasta 2008

Juhtusin vaatama Hannes Võrno saadet "Ilus ja valus 2008". Mõtlesin siis, missugune oli see aasta minule. Üsna raske on anda hinnangut kalendriaastale, kuna kogu minu elu-olu on väga tugevasti seotud õppeaastaga, mis läbib aga kahte aastaarvu.
Aga siiski.

1. Vanem poeg lõpetas gümnaasiumi
2. Leidsin endas selle julguse, et esitasin paberid atesteerimiskomisjonile - ja õigesti tegin!
3. Mees loobus koos poja kooli lõpetamisega selles koolis töötamisest - bensiinikulu oli ikka üle igasuguse taluvuse piiri.
4. Mees sai meelepärase uue töökoha, kus ei ole vaja tööd koju kaasa võtta.

Tööl:
1. Organiseerisin IKT-põhise ürituse 6KK raames
2. Käisin Pühajärve koolis järel Harjumaa Kaunis Kool 2007 preemial.
3. Lasksin džinni pudelist lahti ja viisime oma kooli pargis läbi ürituse "Kõue laste simman 2008"

Miinuspoole pealt:
Ma pole veel kunagi nii hoolimatu olnud oma aia ja peenramaa vastu. Nüüd tagantjärele on sellele paha mõeldagi. Kevadel ja suvel tundsin, et nii nagu sportlastel kaob motivatsioon, kui pole, kellega konkureerida, nii ka minul puudus motivatsioon. Seni ikka jagasime taimi emaga, vaatasime, kuidas kellegi aias asjad edenevad... Nüüd on ema aed tühi. Venna pere ei jõua kahe kodu vahet sõeludes Tallinna kodul silma nii põhjalikult peal hoida. Ja minul puudub nii moraalne õigus kui ka kohustust seal midagi teha.
Kui varem oli ema sünnipäev tärminiks, millal tuli tomati- ja paprikaseemned külvata, siis nüüd ei olnud kuu aega hiljem veel seemned ostetudki.
Ja aiamaal polnud mitte ühtegi juurvilja...

Uue aasta kevadel tuleb end tõsiselt käsile võtta ja selline allakäik kindla käega lõpetada. Igatahes vaim on selleks valmis, juba see on esimene edusamm.

Rohkem vist polegi midagi olulist toimunud. Vist. Vaja veel selle asja üle mõelda.

reede, 26. detsember 2008

Sukavarrast veeretamas

Sokikudumisel kuulub "seljavõit" mulle! Triibunduses ei ole mitte kõige vähimatki mustrijoont ega süsteemi silmas peetud - tuli nagu tuli. Kummikute sisse ja mööda raba trampimiseks ei ole ka mingit peenemat lõnga vaja, kõlbab second hand kampsiku harutatud lõng kah ja hästi kõlbab. Kogemused näitavad, et nii on saadud hästi soojad ja väga vastupidavad sokid. Mulle ei meeldi nõelutud sokid, kohe üldse mitte -jah, siinkohal on säästlikkus jälle sootuks kõrvale jäetud :) Nüüd uued silmused üles luua ja siis näis, millised sokid järgmiseks välja tulevad. Mehed vaatavad "Die Hard 3", siis paras ninapidi kudumises olla, vägivald ja tapmine ei lähe just eriti hästi peale.

Vahelduseks natuke näputööd ka

Täna sai natuke jälle näputööd tehtud - noh nii vahelduse mõttes või nii. Narr ka niisama teleri ees istuda, miskit kasulikku tuleks samal ajal ikka teha ka. Kuna mul on enamasti mitu asja korraga tegemisel ehk teisisõnu - pooleli, siis valisin kõigepealt sellise asja, mis ruttu valmis saab. Sinise-valgega pajalapp oligi just pooleli. Hoog sai aga nii suur, et leidsin lõngakotist ka sellise kahtlase struktuuriga vanaroosa lõnga. Sellest sai teine lapipaar valmis. Nüüd üritan sokkidega ühele poole saada. Endale on mõnus kududa ja seda lihtsalt sellepärast, et on lootust, et sokk saab kunagi ikka valmis ka. Aga kui tuleb sokke kududa hirmsuure sokinumbriga jalgadele - siis tundub, et sokikudumine on peaaegu võrdne vesti kudumisega. Igatahes plaan on selline, et täna küll enam kooli/töö peale ei mõtle. Mees muidugi ainult muigas minu sellise avalduse peale :) Pajalapid on kahekordsed ja heegeldatud hästi jämedast lõngast.

Jõulud = hoolimine, inimlikkus.

Olen "Võsareporterit" pidanud ikka selliseks lobasaateks, aga täna sattusin vaatama selle saate jõulu-eri. Arvamus Võsa-Petsist muutus selle saatega märksa paremaks. Saatest selgus, et kogu aeg ja kõigile ei olegi parim maispala teine eestlane. Inimlikkust ja heasoovlikkust ikka jätkub ja selle üle on nii hea meel.
Sellest Ruslanist ja tema murest olin juba ka ajalehest lugenud, aga tolle vanamemme lugu oli küll jube. Kuidas on võimalik, et inimesed elavad sellistes tingimustes? Uskumatu! Ja see vene poiss, kes kaubikus elas! Ime, et keegi teda kõige selle kaubikuga minema ei olnud peletanud, et eramaa või mis kõik veel. Ja keegi ärimees vaevus ka vaest poissi teeotsale suunama. Kross või Gross, sellest jutu põhjal aru ei saanud, aga kui mees ütles, et tegeleb toiduainetega, siis ju ta Oleg Gross oli. Au ja kiitus inimlikkuse eest! Loodetavasti ei kasuta see noormees saadud abi kurjasti ära, vaid oskab kätte näidatud suunda pidada ja saab oma elu peagi joone peale. Sellistest asjadest kuuleme ikka enamasti jõulude ajal.
Nagu ka see Tartu noormeeste ettevõtmine koguda raha metsas kiletelgis elava mehe elutingimuste parandamiseks. Aga kui kõik tundub juba hästi olevat, ilmub ikka kuskilt välja keegi "heasoovija", kes võtab vaevaks välja kaevata mingid vanad patud, tehtud või tegemata asjad. On see kadedusest? Ei tea. Keegi meist ei lenda ringi, inglitiivad seljas. Kes tahab, leiab alati midagi, millest kinni hakata ja siis võimalikult suureks puhuda, et aga uhkem ja sensatsioonilisem oleks. Paraku.

Palju kära ei millestki

Postimehes väga informatiivne artikkel, milles nördinud ajakirjanik pahandab selle peale, et Tallinnas kasutatakse VANU tänavakaunistusi. No tule taevas appi! Kas tõesti peab need igal aastal taas ja taas uued ostma? Mõttetu laristamine!
Lugesin ka artikli kommentaaare ja leidsin väga hea killu: Cosmopolitan on eesti keelde tõlgituna -Kos Mo Palitu Om? Väga hea pealkiri! Pole küll õrna aimugi, mida see Cosmopolitan sisaldab, aga kahtlaselt ameerikalik tundub see olevat küll.
Milline Tallinn jõulude ajal välja näeb, seda tean täpselt sama vähe, kui sugulased Vastseliinas. No ei ole asja sinna all-linna. Ühtegi koolitust pole ka viimasel ajal olnud - seega - maakal suht ükskõik, kuidas päälinn särab või säramata jätab.

Hommik on õhtust targem - vähemalt väidetavalt

Ja nii ta läkski... Hommikul ütles Issuu keskkond, et sorry, aga tuu ep läe teps mette. Nüüd siis laeb Zamzaris see lühendatud variant. Näis, mis sellega saab. Vahelduseks tippisin Google otsingusse mõned näputööga seotud märksõnad ja leidsin palju vahvaid pilte. Sellist pilti, kus inimene ise demonstreerib valminud näputööd enda seljas - no seda ma nüüd küll kasutada ei saa, aga puhtalt näidiseid varusin küll.
Kõige suurem üllatus oli see, et need pildid on enamasti käsitööhuviliste naiste blogidest. Paljudel on see osa "Minust" kenasti täidetud ja üllatus-üllatus - nende näputööde autorid on väga noored - kas alla kolmekümne või veidi üle. Uskumatu! ja mina arvasin, et meie Sirje on ainus alla neljakümnene, kes näputööd teeb! Aga ei ole ilm veel lootusetult hukas! Õnneks! See süda tuleks proovida järgi teha. Sõbrapäev tulemas. Nojah, kui selle sõbrapäeva peale mõelda, siis tuleb küll selline kole mõte, et eh, vanaks hakkan jääma.... poeg saab juba kakskümmend. Jube lugu! Kui mina kakskümmend sin, olin tõsiselt masendunud - mul juba 2 ette tiksunus, aga vennas selline "titt" alles.





need liblikad on huvitavad. kevadeks , kui ma talve-letargiast üles ärkan, tahaks paar sellist pluusi peale teha.


Seda roosat mustrit ma pole vist kunagi katsetanudki. Ema seda tegi, seda ma mäletan.

Peaks suurema poisi käest küsima, kas ta sellise mütsi paneks pähe .... olen aru saanud, et ta kannab selliseid, noh... teistmoodi asju.



neljapäev, 25. detsember 2008

Jõululaupäev ja 1. püha hakatus

Sellist jõululaupäeva pole olnudki. Poisid ütlesid kohe hommikul, et ema, ära hakka täna üldse vaeva nägema, ootame isa ka koju, siis tähistame jõule. Ja nii tegimegi.
Poistele oli ikka üht-koma-teist varutud, neil ikka oli natuke pühade moodi see asi.
Mina jõin kohvi nii, et Magnus tundis juba huvi, kas kofeiini-laks liiga ei tee. Vot ei tee! Olen püüdnud kohvitamist vähendada, aga seda tuleb tõesti teha vaheaja sees, mitte töö ajal, sest need "võõrutusnähud" ilmnevad meeletu peavalu näol. Isegi lapsed klassis saavad aru, et õpsil on miskit viga - küsivad siis kaastundlikult, et "Kas sul pea valutab? Kas valutab palju?" :D

Pole ammust ajast enam nii palju telekat vaadanud, kui eile - üks film teise otsa. No vahelduseks on seegi hea, muidu ainult kuulen, mis telekas räägitaks, sest omal ikka tavaliselt mõni muu töö pooleli.

Lugesin Koolielu portaali vestlusringis jõulutoetuste teemat ja mõne kommentaari puhul tekkis küll tahtmine ka sõna sekka öelda - juba klõpsasin lingile "lisa arvamus", aga loobusin. No ma ei saa aru, mida on koolielust eemal olevatel inimestel öelda õpetajate töö või palga või preemiate kohta. Küll teeb viha! Eks me oleme jah ühed rumalad, laisad, lastevihkajad, - ikka see kõikse hullem kontingent siis maamuna peal!!!!! Miks on õpetajate palganumber kogu ühiskonnal hammaste vahel? Kas see oleks lapsevanematele sobiv, kui meie tööd väärtustataks miinimumpalgaga? Sellisel juhul ei jää üle muud, kui tuleb oma võsukestele võtta guvernant, sest koolid jäävad tühjaks - esialgu õpetajatest, siis juba ka õpilastest.
Meie koolis on õnneks kõik kohad täidetud. "Mure" on vaid meie noorukese loodusainete õpetajaga, kes korduvalt on "ähvardanud" jääda koju ja hakata lapsi kasvatama. Eks see aeg ju tulebki õige pea ja vot siis oleme küll püstihädas: kes hakkab andma füüsikat, keemiat, bioloogiat, geograafiat ja 7. klassi loodusõpetust?

Eile sai ka natuke tööd tehtud. Trükkisin ümber jõulumuusikali stsenaariumi ja lisasin sinna, kuhu vaja. Klassi jõulupeo materjalid on ka korras. Nüüd tuleb veel laste saadetud kaastööd kokku koguda ja meie ajalehe number valmis teha. ..... ja tööplaanid .... uuh, ma vihkan neid!

Praegu on praad ahjus, salatimaterjal on hakitud ja mandariinitordid valmis.

Eile poes ei käinud, täna ka ei lähe ja loodan, et ei pea ka homme minema.

Saabuv 2009. aasta on ühes mõttes hea aasta - ära lõpeb Hansapanga või mis ta nüüd iganes ka ei ole - orjamine - laenukoormis langeb kaelast ära. Samas, kui väga kriitilise pilguga ümber auto käia ja mõelda, et vanust sel ka juba 11 aastat, siis .... vot enam ei taha kasutatud autot. Kui, siis uus, aga see tähendab 5-aastast liisingukoormist jälle ... Kohe ei saa elatud ilma, et pangale võlgu ei oleks.

teisipäev, 23. detsember 2008

Küünlad on süüdatud


Käisime täna kalmistutel ära. Tuhala kalmistuga pole probleemi, aga Liivale ma küll pimedal ajal "turvameheta" minna ei julge. Jõulureedel ka juba palju küünlaid puude all kumamas. Ilus oli küll!

Jõululund sajab!

Niimoodi jäi pildile hästi tihe lumesadu.

Kuigi ma talve eriti ei salli, siiski on ilus vaadata, kuidas lumeräitsakaid sajab ja sajab. Ja ma sain endale lõpuks saba peale ka astutud - juba on natuke sellist tööd tehtud, millega võiks ehk isegi rahule jääda. Nimelt panin oma selle õppeaasta tööde nimistusse ka jõuluõhtu kava. Linkisin luuletused ka juurde. Nüüd vaja veel näidenditega sama teha, aga nendega läheb aega - neid mul arvutis lihtsalt pole - järelikult pole midagi ka linkida. Kui asi valmis, siis võiks selle looga päris rahule kohe jääda!

Kassidel ka püha


Sohvil ja Hallul ka pühad. Muudkui vitsutavad krõbuskeid ja põõnavad. Ja ma pidin köögis peaaegu et hiirele peale astuma!

Pühade-eelne möll kaubanduskeskuses

Arvasime, et oleme kohe hirmus kavalad ja läheme varakult linna šopingule, noh et linnarahvas alles põõnab ja parkla siis tühi. Aga ole sa lahke! Ülemiste keskuse ilmatu suur parkla oli juba kell kümme nii pilgeni masinaid täis, et ei teagi kohe, kuhu parkida. Lõpuks saime kõige tagumisse ritta vahetult ühe välja tagurdava auto kohale. Ja kus olid sabad! Räägitagu veel mingist majanduskriisist või mis see pidi olema. Aga tegelikult oleksime kõik vajaliku saanud kätte ka Koselt, aga vot nende mälupulkade hankimisega on Kosel nüüd küll natuke keeruline, sellepärast siis see linnasõit.

Paar viimast päeva olen muudkui meie "firmakat" banaanirulli teinud ja siis olen - ihhiii - pidanud retsepti ka kaasa andma. Nüüd mõtlesime, et teen hoopis vahukoore-mandariinitorti. Mandariinid oleks nagu kohustuslik element jõulude juures.

Ja seekord on meil jõulud sellised ameerikalikud - jõululõuna tuleb esimesel pühal, mitte jõululaupäeval. Siis on kogu pere kodus. Homme ajame peenemalt läbi - poisid saavad midagi head-paremat. Omale aitab mandariinidest ja kohvist küll.
Mees on homme tööl ja keegi ei pretendeeri minu läpakale. Saan rahulikult tööd teha. Tuleb välja, et see eilne personalikoosolek ajas mind ikka päris närvi. Isegi unes mõtlesin selle paganama klassi e-portfolio peale - ikka mis tegemata ja nii ja naa. Kõrvale hiilida ja nägu teha, et mina ei tea sellest asjast mitte midagi - vot seda ka enam ei saa. Ja tähtaeg on vist 7. jaanuar. Ma ei ole tahtnud Koolielu kodulehele mitte vaadatagi!
Õnneks on tegemist konkursiga, kus asja vaatavad üle Koolielu aineeksperdid või kuidagi niimoodi.

Õppematerjale mulle ei meeldi sinna Koolielusse saata. Uskumatu, kui terava keelega ja õelad on üksteise vastu meie pedagoogid. See tööde hindamine ja kommenteerimine on kohati üsna jõhker. Ma arvan, et kui mulle üks või teine töö ei meeldi ja ma ei saa seda kasutada, siis ma olen vait, mitte ei halvusta. Ja tegelikult on ju õpetajate tehtud töölehed ka ühe ja sama teema kohta suhteliselt erinevad. See ei sõltu ainult õpetaja isiksusest või kompetentsusest, vaid suurel määral siiski ka õpilaste kontingendist. Kummaline, kuid aastad ei ole ka siin vennad. Olen sageli tähele pannud, et valmis töölehti ei ole võimalik alati järjestikustel aastatel kasutada: kord oleme õppinud rohkem, kord oleme tähelepanu pööranud hoopis millelegi muule teemaga seonduvale jne.

esmaspäev, 22. detsember 2008

Väike heegeldus

Vaatan küll pilte, aga lõpuks pusin miskit ikka ise valmis. Üks variant selline.

Pagana jõulujutlus

Minu mees on teada-tuntud jutumees. Ja kuna tal jõululaupäeval just valve, siis jagati kõigi kallil jõuluõhtal tööpostil olijate vahel ülesanded ära ja tema peab esinema "jutlusega".

Üks osa tema "jutlusest" on vägagi huvitav:
... See kõik on vähemalt meie laiuskraadil üks suur vale ja pettus. Mitte hõiskama ei pea meie praegu, vaid murest ja hirmust murtuna vaikses omaette olemises sündmuste käiku jälgima. Juhtumas on midagi kohutavat, korvamatut. Päike on suremas.
Korrates L. Meri sõnu raamatust "Hõbevalgem": "Suveharjal oli päike oma võimu tipul ja see oli rõõmupidu. Taliharjal oli päike suremas ja jõulud olid hirmupäevadeks. Saarlased kindlustasid end häda vastu sellega, et joonistasid akna- ja uksepiitadele päikesekodaradd, päikese kiired ja alles nädalapäevad hiljem, kui päike kukesammul jõudu hakkas koguma, tõmbas kodaraile taas sündiva päikese ringi ümber. Jõulude ajal ei tohtinud majas tuli kustuda. Õled toodi tuppa ja kogu pere oli koos, et vaheldumisi tuletera valvata ja kaitsta."

Niisiis oli pööripäeva õhtusöök muistsete eestlaste jaoks kõike muud kui rõõmus. See võis jääda viimaseks. Päevapööramise ööga ei olnud ohud veel möödas. Valitses habras tasakaal, mida öine tule valvamine pidi valguse võidu poole kallutama. Järjekindlalt käis peremees lumme torgatud teivast jälgimas. Alles siis, kui teiba vari kaugeimast märgist vaksa võrra teiba poole oli nihkunud, võis rõõmule voli anda. Päike oli päästetud. Eluandja aujärjele aidatud. Nüüd võis süüa-juua, mida süda ihkas, sest oli tekkinud lootus uuele saagile.

Selline rituaal kordus aastast aastasse. Päike oli seni küll alati halvast olukorrast edukalt välja tulnud, kuid....ei võinud iial teada.

Maausulistel on kombeks kohtumisel soovida üksteisele - Päikest! see komme pole mitte tuulest võetud, vaid kindla pärimusliku tagapõhjaga.

Niisiis soovin kõigile siinviibijatele uueks aastaks Päikest!

Kuidasmoodi ta selle jutluse rituaali ise läbi viib, kui vorm ei võimalda maausulise talismane ja muid vidinaid kanda, vot seda ma küll ette ei kujuta, aga ära ta selle teeb ja sealjuures hästi ja mõjusalt - see on kindel.


Ema mul mõnikord küsis päris murelikult, kuidas ma aru saan, millal see lõuapoolik tõsist juttu räägib.... Ajapikku see oskus tuleb ja kui aru ei saa, siis teen lihtsalt näo, et pole kuulnudki.

Siiamaani lapsed räägivad tema legendaarsetest ajalootundidest. Isegi kõige suuremad kaagid olid mõnikord ennast kuulama unustanud (täiesti tahtmatult ja kaagi reputatsiooni haavavalt).

pühapäev, 21. detsember 2008

Pontšo

Mulle niiii meeldivad pontšod! Mul on ka üks heegeldatud detailidest pontšo olemas, aga see on ruudukujuline, seega on tal neli tippu. Nüüd tahaksin sellist teha, millel oleks tipp ainult ees ja taga.
Neid kahte pontšot vaadates nagu saan aru, aga samas nagu ei saa ka... ma hakkaksin peale tipust, aga heegelmustri järgi vaatan, et on ikka kaelusest alustatud. Kui peaksin aega leidma, siis tahan igatahes proovida. Ajaga kipub aga juba ette teades olema nii nagu ta just parasjagu on - teda lihtsalt ei ole. Kogu aeg keegi tahab midagi: mul oleks siin nagu sajajalgsed - pidevalt on jama sokkidega - no ei ole neid. Ometi on sokid kõige sagedamini ja suuremas koguses ostetav kaup. Ma pean olema nagu mingi nuhk Albert, kes kõik kadunud asjad ei tea kust üles peab otsima. Nad lihtsalt lasevad end lõdvaks, sest kui olin üheksa päeva Kreetal, said kõik hakkama. Kuigi jah - tagasi tulles töötas pesumasin kaks päeva ühtejutti... No see selleks, ikkagi tahan pontšot!


Näputööd vaheajaks

Otsisin lumehelveste mustreid. paberist on neid lõigutud küll, aga kortsu ja katki lähevad need ajapikku ikka. heegeldatud asjakesed oleksid püsivamad.
No need on kenad küll, aga klassis ma neid kasutada ei saa. Kuidas ma saan lastele öelda, et limehelves on alati 6-haruline, kui ise olen üles riputanud 8-harulised. Ilmselt tuleb siis lisada klassikalised sõnad: "Käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi".




Järsus kurvis pole mõistlik kihutada

Siin nüüd pildid meie laastatud kuusehekist:
Visit www.moblyng.com to make your own!

Jõulumeeleolu otsimas

Tuba on nii suur, et kuusk kaob ühte toanurka päris ära. Panin täna kamina kõrvale hoopis ühe raagus oksa. Selle külge sain rippuma panna meie vanad jõuluehted. Jälle natukenegi teistmoodi.
Juba mitmeid aastaid arutame siin isekeskis, et kuhu on kadunud see jõulutunne... Arvan, et:
a)lapsed on suureks kasvanud
b) teleris hakkavad jõulureklaamid vaata et "kohe peale jaani"
c) poodides on ainult üks suur osta-osta-osta (Võidab ju see, kellel on surres rohkem asju !?!?)
d) ilm on rohkem selline niru rannailma moodi (eh, eks vanasti oligi olnud taevas sinisem, lumi valgem ja mis kõik veel)
e) ja nii umbes 15 aasta tagusest ajast mäletan küll, et lund sadas akna taga, raadiost tulid jõululaulud ja köök oli küpsetamise lõhna täis (noh aga siis olid oma lapsed ju ka veel lasteaiaeas, ju sellega ikka saab kõik siduda)


Kuusk sel aastal üsna kobe.

Eile Koselt tulles sõidan meie kuusehekist mööda ja silmanurgast nagu näen, et midagi on valesti. Pidasin auto kinni ja ole sa lahke - keegi ei ole osanud järsku kurvi välja võtta ja oli pannud pambusesse ehk eesti keeli meie kuusehekki. Ja päris kenasti teist rappinud. Ilmselt auto kätte saamiseks oli vaja ka saagida. No millal seda küll teha jõuti, mitte ei tea. Vot mis tähendab, kui koera pole - mitte midagi ei kuule ega näe, mis oma valdustes juhtub.


Lähen vist välja ja teen sellest järjekordsest heki lõhkumisest pilti ka. No on tegelased, meie istutame, kastame ja ootame, millal puud sirguvad, et tee pealt meie õue-alale vaadet varjata ja nüüd sõidavad maha.


Ütlesin täna poistele, et lähen Sirjele lilli ostma. Poisid imestavad - eile alles ostsid ju Sirjele??? No homseks on lilli meie direktorile vaja.




laupäev, 20. detsember 2008

Saime jälle kokku

Täna said täditütre kodus kokku sugulased, et tähistada täditütre ja tema abikaasa 50.-ndat pulma-aastapäeva. Mehed kaebasid oma rasket elu 100% - või 50%-liselt saarenaistega.
Minu mees ütleb peale iga saarlastest sugulastega kohtumist, et tal tuleb siis tahtmine kirikule lühter annetada tänuks selle eest, et tema naine kõigest 50% saarlane on. 100% -lise variandi puhul oleks tema vaeseke juba otsad andnud. See saare naiste kangus pidi ikka ületamatu olema. On jah ületamatu! Ja jumal tänatud, et on!

Iga kord, kui mu sõbrad täditütart näevad, imestavad nad, kuidas meil nii suur vanusevahe saab olla. Aga miks ei saa, kui minu isa oli 13-lapselisest perest noorim. Nii ongi minu vennas tädi- ja onulastest noorim. Vanusevahe on noorima ja vanima vahel aga kaugelt üle kolmekümne aasta.

Nii kahju, et Koidu meie hulgas olla ei saanud. Mina ei saanud oma vanemaid kuldpulma puhul meeles pidada muul moel kui küünaldega kalmistul. Täditütar käis abikaasaga koos aga kalmistul oma ainsa tütre haual. Loodetavasti on Koidu nüüd oma tütarde lastele kaitseingliks.

Peale Koidu õnnetut surma olen tihti mõelnud, et mul on vedanud ja tuleb tänulik olla iga päeva eest, mis meile elada on antud. Iga hetk võib olla viimane, eriti liikluses. Ma võin ju korralikult sõita ja kõiki reegleid täita, kuid siis kihutab vastu mingi hull ja ongi kõik. Koiduga just nii halvasti läkski. Ema-isa juures käies panen alati küünla ka Koidule, oma lapsepõlve mängukaaslasele...

Pingelangus

Küll on hea tunne, kui möödas on veerand, peo organiseerimine, huvijuhti mängides suure peo organiseerimine! Viimane prohmakas oli, et eile hommikul teatas jõuluvana, et ta VIST ei saa ikka tulla! Nagu ämbritäis külma vett kallati kaela! Esialgne varuvariant oli kohe oma mees, aga õnneks meie jõulukas sai omad asjad ikka ära korraldada ja oli õhtul kõpsti kohal.

Võrreldes eilsega on täna südapäeval isegi valge (niivõrd kuivõrd)

White Christmas? Eile hilisõhtuse lumesaju järgi oleks tahtnud küll paksemat lumekihti näha, aga kõigest selline see lumi meil on. Sugulased Võrumaal on aga suure lumega püsti-hädas. No on ikka suur riik see Eesti meil! Laias laastus 300 km ühest servast teise, aga kliima on totaalselt erinev.

Täna varahommikul Aruvalla viaduktist natuke maad meie poole nägin auto tuledevihus metskitse üle tee minemas. Kartes, et kui on üks, siis võib neid ka rohkem olla, püüdsin pidurdada, aga tee oli libe mis kole - no ei jää seisma! Ja tuligi teine kits! Mõtlesin, et nüüd käib küll kõks ära, aga auto jäi juba peaaegu seisma ja kits ka vist suutis kas peatuda või suunda muuta, igatahes pääsesime mõlemad. Jõudin juba mõelda, kui palju võiks üks selline loom autot lõhkuda (esituli kindlasti, kui mitte mõlk külje sees). Ja mida peale hakata vigastatud loomaga? Surma ta vaevalt nii väikese hoo juures oleks saanud, aga .... Siinkohal meenub lugu sellest, kuidas mees helistab politseisse ja teatab, et ajas põdra alla. Mida nüüd teha? Politsei annab nõu, et ega muud pole teha, kui tuleb veri välja lasta.... jne...

reede, 19. detsember 2008

Nüüd on see siis tehtud!

Meie jõulupidu on peetud. Väga ilusasti tuli välja! Paaris kohas läks tekst sassi, aga lapsed oskavad väga hästi improviseerida.
Meie õpilaste arvu vähenemist peegeldab ka meie jõulupeo publiku arvukus. No ei ole enam aula puupüsti rahvast täis! Kõik näevad lavale ja seina ääres püsti seisvaid inimesi oli ikka suhteliselt vähe.
Piltide üles laadimine Moblyngis praegu käib. Lapsed kepslesid minu ümber ja kauplesid, et ma juba täna pildid kodulehele üles paneksin. Ütlesin küll, et õpetajad istuvad veel kohvilauda ja saan hilja koju, aga lapsed lubasid kasvõi kell kaksteist öösel vaadata, kas pildid on juba üleval. Noh, eks näe, kaheteistkümneks on kindlasti olemas.

Jõulupeopäev

Küll sai täna hommikul magatud! Ja pere tellis hommikuks pannkooke - justkui oleks nädalavahetus! Leelo oli helistanud kui ma veel magasin. Arne ütles, et mul pidavat olema teise klassi inglise keele hinded välja panemata. No muidugi! Nii oligi!
Käisime Ardus lasteaia ehitustandril arheoloogilist ülevaatust tegemas. Ütlesin mehele, et vaata nii, et seal ei oleks midagi arheoloogilist, mis peataks ehitustegevuse. Las teevad selle lasteaia valmis, siis saame vallast raha ehk ka oma kooli fassaadi tegemiseks. Õnneks jääbki see ehitusplats muinasasula alast välja.

Käisime ka Raplas mööblipoode kammimas. No ei ole normaalseid toole või kui on, siis hind ei ole normaalne. No mitte ei kipu ostma kööki pooleteisetuhandelisi toole!

Sõitsime just kui järsku Leelo helistas, et tema jõuluvana ei saa tulla (1.-2. klassi jõuluüritus poole tunni pärast algamas). Kauples Arnet jõuluvanaks. Aga meil muud plaanid ja kodust ning koolist hoopis kaugel. Mul jäi süda valutama, sest sama jõuluvana pidi tulema ju õhtul ka meie peole. Nüüd sai üle helistatud ja õhtul on jõulukas ikka kohal.

Kell on nii hullult palju juba, et nüüd tuleb klõpsata nupule "Publish" ja hakata kooli minekuks sättima. Ja mul pole mitte ühtegi salmi peas! :(

Ahjaa! Koolis tuleb vaadata, kuhu mu hiir jäi - mulle ei meeldi see touch pad mitte üks raas! Juba saan kiiresti hakkama, aga ikkagi eelistan hiirt! Eks see hiireniru eilse võtme-jama ajal meelest läks!
Aitab! Nüüd peole/tööle! Kauplesin Gendra enda asemel pilte tegema. Mina pean saalis "vägesid juhtima", Kaie on lava taga ametis. Vene keeles on ütlemine: "Nje puha nje pera" või midagi sellelaadset ja mida iganes see ka ei tähenda :) aga nii vähemasti öeldakse!

pühapäev, 14. detsember 2008

Kellukesed

Muudkui kerisin arvutiekraanil oma ajaveebi ja vaatasin seda kellukeste pilti.Tegin ka paar hakatust,aga villase lõngaga ilus ei jäänud. Juba matsin plaani maha,et materjali pole ja tegemata jääbki. Siis aga hoopis midagi muud kapist otsides veeres välja üks kahtlase materjali pool-selline niidi ja peenikese nööri vahepealne sünteetiline materjal. Ma isegi ei tea,kust ma selle sain. Ilmselt oma emme varudest. No ja hakkasingi katsetama. Teine jama paelaga.See on ainult hädapärane,lihtsalt, et oleks...

Sellised väikesed kellukesed siis...
Praegu just lõpeb "Eestimaa uhkuse" gala.Hakkan nüüd lõpuks ( 24.-ndal tunnil homseks hädapäraseid asju üle vaatama).

Ahjaa! Võtsin julguse kokku ja läksin välja vaatama,et kas see kuu on ikka veel selline ebanormaalselt suur ja tahtsin pilti teha. Korraga kuulsin üsna lähedal õõvastavat röögatust /karjatust/ mingit jubedat häält.
Nagu välk olin toas! Toas aknal kuulates sain aru küll, kellega tegemist:üks rebane üritas teisele liigikaaslasele populaarsel viisil selgeks teha,kellele antud territoorium kuulub. Aga pilkases pimeduses oli ikkagi jube!Liiati, kui selline röögatus kostub ootamatult ja ohtlikult lähedalt.

Kaamos

Käisin õues. Riideid eriti ei viitsi selga toppida,veel vähem mingeid saapaid.Pistsin plätud sokkide otsa ja jalutasin veidike ringi, et äkki leian mõne pildistamist vääriva koha. Johhaidii! Jee sa leiad,kui väljas on masendav hilissügis?... varatalv?.... midagi vahepealset? Hää seegi,et täna keskpäevaks pool päikesekettast on kuuskede latvade tagant näha.Varjud on nii pikad,et lõppu ei paistagi. Puud sünged ja vettinud,maa koltunud,ei ühtki looduse häält...(peale vee kohina muidugi).

See on nüüd üle vaadatud, et suurvesi on selleks korraks jälle möödas. Ahhaa! Arutasime Arnega ükspäev,et Kuivjõgi on viimastel aegadel kuidagi kahtlaselt sageli vett täis ja kohe nii täis,et kipub voolusängist väljuma. Samas aga Nõiakaev ei taha kuidagi keema hakata...Kui nüüd paneks need kaks fakti kokku? Tekib mingi seos? Tekib! Seal maa-alustes karstiala-asjades on toimunud mingid Tuhala kandile ebasoodsad muutused: ilmelgelt läheb viimasel ajal suur osa Tuhala jõe veest "vasakule".

Tihased on naljakad! Kui neile toidulauale süüa panen, passib üks partulli saadetud lind ohutust kõrgusest minu toimetamist.Kui hakkan toa poole astuma,lendab patrullinud tihane maja otsa juurde vahtra otsa ja hõikab sealt metsa poole: iit,iit (tõlge: "eat,eat", mis teadupärast tähendab "sööma"). Rohevint käib ka vahetevahel. No on alles bossy lind! -Kui tema ikka kohal on, lendavad tihased kus see ja teine ning suur saks laiutab üksi toidulaual.

Keegi pidi nagu kohvi tegema? Huvitav, miks siis kohvi ikka veel pole? See asi tuleb ära korraldada enne,kui jälle miski uus mõte pähe tuleb.

laupäev, 13. detsember 2008

Internetis tuhlamisest ja sellega tekkinud mõtetest

Noh, otsisin õppematerjaliks vajalikku pilti Googlest. No ja mis ma näen - väga huvitavad näputööd üles riputatud. Aga vot siis sai hing täis, kui pilti näen ja asjale saan pihta ka, et tegemist käsitööhuvilise inimese ajaveebiga, aga annab vaid selle konkreetse postituse aadressi, mitte aga ajaveebi enda aadressi. Vot ja siis tippisingi otsingusse - käsitööblogid. Sain ka mõnele jälile. Vahvaid asju tehakse! Neid vaja homme tõsisemalt uurida. vanasti sai ikka palju näputööd tehtud. Eriti kasulik aeg oli tudengipõlves ema töö juures olnud käsitööring. Seda ringi juhendas tädi Ester, kes oli kogu oma teadliku elu näputööd teinud. Olen temale juhendamise eest ääretult tänulik. Aga millal kõiki neid vahvaid asju teha?

Võib-olla sel suvel?
Vot oli meil õpetajatetoa stendil kiri, kus oli vaja teha ettepanekuid järgmise suve mängule "Unustatud mõisad". Samuti tuli kirja panna, kes soovib minna koosolekule (kuskil Pärnu või Viljandi kandis, ei mäleta täpselt - igal juhul kuskil kaugel). Noh ja keegi midagi sinna lehele ei kirjutanud... ja koosolekule ka ei läinud... Sellest Sirje järeldas, et meie kool järgmisel suvel ei osale. Ka selle peale ei kostnud keegi ei musta ega valget...
Kui nüüd kristalselt aus olla, siis see mõisamäng on tore asi ju küll... aga... juba kaks suve pole puhkust nagu olnudki - kas oled mõisas või valmistad ette järgmist üritust või lihtsalt mõtled, et seda ja seda ja seda ka on vaja teha järgmiseks mõisamängu päevaks. Ja nii ongi, et meie õpetajad on tülpinud ja väsinud j´uba esimesest septembrist alates...
See on kurnav!

Nüüd marss magama, hommikul äratus kell viis :(

Unine laupäev

Kui ma veel eile arvasin, et 12 tundi ühtejutti magada pole võimalik, siis nüüd on selge, et on küll ja oleks veelgi kauem maganud, aga meespere kolistas hommikusöögi tegemise juures kole kõvasti. Mine tea, äkki sihilikult? :)

Mõtlesin ja mõtlesin, millega lapsi üllatada viimase nädala advendihommikul... Välja mõtlesin... Siis katsetasin... Siis jäin enam-vähem rahule... Kogu koolile ei saa teha sel proosalisel põhjusel, et punane lõng on ohtlikult otsakorral.
Nüüd on tehtud 3+ 7 + õpetaja; 6 + 7 + õpetaja. Osadele veel mütsitutid teha. Siis silmad pähe ja tuleb mõtlema hakata, kuidas neid kasutada. Minu kujutluses oleksid need päkatsid nagu sellised Päkapiku-sõbra märgid. Käisin Kosel ja ostsin Puruvanast haaknõelu. Võib-olla paneks need haaknõelaga rinda... Aga võib-olla hoopis teeks näpunöörist sõbrapaela analooge ja kinnitaks sinna külge... See ilmselt selgub homme. Tavaliselt tulevad head mõtted pähe öösel.

neljapäev, 11. detsember 2008

Mõned jõuluideed

Lastele puzzle tegemiseks sobivat pilti otsides sattusin sellistele piltidele.
Imearmsad kellukesed. Kui nädalavahetusel aega leian, proovin järele teha!

Pesakond päkapikke. Heegeldatud vist?

Äärmiselt lihtne. Seda peaks tüdrukutele näitama, aga siis My Pictures kaustas, mitte siin.


See on vähe täpsemini vaadeldav päkats.

Selles tehnikas tehtud eset olen isegi vist kord näpu vahel hoidnud, aga aru ei saanud mitte mõhkugi :( Ilmselt on need viinamarjad liiga hapud!

Jälle peaaegu samas stiilis päkats.

pühapäev, 7. detsember 2008

Terava keelega tolad :D

Mart Juur

Peeter Oja

neljapäev, 4. detsember 2008

Üleujutus

Juba mitmendat päeva keeb Nõiakaev ja Pirita jõe ürgorg on vee all. Vägev!
Visit www.moblyng.com to make your own!