reede, 31. juuli 2009

Kohe hakkab jälle sadama!

Vaatasin, et jälle on taevasse ilmunud värvikad pilved, mida jäädvustada. Jõudsin vaevu tuppa, kui juba sajabki. Lugesin Tõnu Õnnepalu blogist, kuidas ta võrdleb selle ja eelmise suve vihmasid. Et eelmisel suvel oli vihmasadu nagu nutt. Tänavune vihm on hoopis teistsugune: rõõmus, särtsakas, täis lusti ja energiat. Ja kui nüüd natuke meenutada ja jälgida vihma, mis praegu sajab, siis just nii see ongi. Kurb vihm ja rõõmus vihm. On ju nii?

Pärast äikest

Saime külalistega just terrassilaua katta, kui tuli kogu kraam tuppa kolida. Algas tihe vihmasadu ja kenasti sähviv - mürisev äike. Juba esimene raksakas võttis elektri.
Ka Arne jõudis koju praktiliselt algava sajuga samaaegselt.
Pärast vihma jalutasime külalistega aias. Raputasin lilledelt suurema vee maha ja tegin ka paar pilti.
No nii. Ongi varade üleandmise aeg kätte jõudnud. Aga õnneks läpakaid ei pea majja näha viima. Leping seal ju olemas. Ja enam ei kehti Sirje Harmi meiliaadress. Tuleb uuega harjuda.
Huvitav, kas ta annab koos varadega üle/edasi ka töötajate meiliaadressid? Ilmselt. Kuidagi peab uus koolijuht ju meiega suhtlema hakkama. Tööle tuleme ju igaüks omal ajal.
Päris põnev saab olema.

Kapsapirukas


Taigen: Tavaline pärmitaigen.
Täidis:
1 kg värsket kapsast
2 sibulat
150 g jahu
2 keedetud muna
soola
riivitud muskaati
pipart

Kapsas ja sibul hakkida ja keema. Maitsestada. Keemise lõpus tuleks natuke lisada jahu, muidu võib täidis natuke vedelaks jääda. Kõige lõpuks lisa hakitud munad.
Kui nüüd siin seda kirjutan, siis meenub, et jahu jäigi seekord jälle lisamata :) Nüüd juba hilja, kuna täidis on jahtunud.

Kuna suvine aeg ja rohelist on laialt käes, siis lisasin ka hakitud sibulapealseid ja ohjeldamatult tilli.

Mahlategu meie moodi

Hommikul kell seitse algas mahlategu. Ei raatsi elektrit kulutada ja nii otsustasin pruukida puupliiti. Selle kasutamine on aga suvisel ajal natuke komplitseeritud. Kõrge maja korsten kuumeneb päikese käes ikka väga kiiresti ja kui juba see "kuumatropp" ees, ei siis tõmmet enam ole. Muudkui jälle kõigepealt korstnajalga tuld tegema. Varasel hommikutunnil õnnestub aga päikese trikke ennetada ja siis võib lasta kasvõi päev läbi.

Mahlaaurutaja andis otsad juba mitu aastat tagasi ja nii tulebki kasutada muid võtteid. Kunagine kolleeg rääkis, kuidas tema mahla teeb ja sama olen kasutanud nüüd mina ka. Ja edukalt. Mahlal pole häda miskit. Isegi hallitama ei lähe.

Esimene laar on potiga pliidil. Nüüd kähku marju juurde korjama. Pilvitus tuleb aina lähemale, pea see järjekordne vihm kaelas ei ole.

Varahommikuse esimese noppimise ajal oli ka väike intsident.
Nimelt olin mesipuule liiga lähedal. Üks tiirutas mu ümber ja püüdis viisakal viisil mulle selgeks teha, et siin on silt "Eraõhk", ja et kas ma siis seda ei näe. No ei pannud tähele ja kui nüüd päris aus olla, siis ega poleks suvatsenud sellest sildist ka kinni pidada.
No jah... Siis tuldi uuesti ja juba koos kaaskonnaga... Ja siis enam viisakalt ei räägitud... Mul tuli taanduda...
Aga ma lähen uuesti! Suurem viha läks üle. Või läks just suuremaks, et "surmapõlgavalt" võitlustandrile naasen? No eks näis, mis saab.

Tänane mahlasaak: 33 1,5 liitrist pudelit.Momendil ei oska välja mõelda, kas teha seda mahla veel või mitte. Õunu paistab ka tulevat. Nendest vaja mahla teha. Ja püreemoosi. Ja tavalist õunamoosi.
Aga mida ma nende mustade sõstarde ja tikritega veel peaks tegema?
Tegelikult oleks hästi mõnusaid ja küpseid tikreid vaja ka sügavkülma panna. Jelena keefirikoogi jaoks. Nende jaoks on jäätisekarbid täitsa olemas. Aga mida teha mustade sõstardega? Ilmselt veel moosi. Aga täna küll enam ei taha mitte nähagi ei ühtki põõsast, marja ega topsi.

neljapäev, 30. juuli 2009

Viinamarjad

Esimest korda võime oma viinapuu üle uhkust tunda. Kobaraid on palju ja muudkui paisuvad. Pildile mahtus nendest vaid väike osa.
Arne vaatas kasvuhoonet juba üsna mureliku pilguga: kas konstruktsioonid sellisele ootamatule lisaraskusele ikka vastu peavad. Ju peavad.

Kartuli lehemädanik

Uskumatuna tundub, et alles üleeile tegin pildi kenasti õitsevast kartulimaast. Aga mis pilt täna avanes, see ei ole enam teps mitte ilus. Vot see on see niiske ilm! Jube kiiresti on lehemädanik hakanud vohama.
Ilmselt antakse veel vaid mõni päev armuaega ja siis trimmerdatakse pealsed maha. Mõnda aega vaos järelvalmima ja koort kinnitama ning siis üles. Õnneks tundub koor juba praegu suht kinni olevat. ja kartulit vaos ikka on.

Neljapäevased tegemised

Polegi suurt midagi hõisata...
10 - liitrine ämber musti sõstraid nopitud ja puhastatud.
Vahepeal tuleb teha üks sõit Kosele. Arsti juures käimise kohta tuleks kasutada Eelika sõnu: "Elusalt ma ennast kätte ei anna".
Keedumoosi mustadest sõstardestkogunes 16 0,5 liitrist purki.

Kuni veel vähegi midagi näha oli, korjasin tikreid. Annaks homne ilm nii pikaltki vihmavaba aega, et jõuaksin tikrite juurde ka natuke musti sõstraid korjata. Tahaks homme esimese mahlalaari ära teha.

Täna oli jälle üle tüki aja niitmise päev. Jalutasime niidetud uues pargis. Ilusad, suured ja lopsakad puud on meil seal juba. Elu ei olegi mõttetult elatud, puid on üsna palju istutatud.

Üks katse ebaõnnestus ka. Just nagu selle katse piltki. Ammu olen mõelnud, et mis oleks, kui paneks trepikatuse tugipostidele kivid ümber. Columbia Kivi pakub vist üsna kenasid klombitud kive. Aga kuidagi liiga jämedad jääksid postid, kui kasutada standardmõõtudega kive. Vaja vaatama minna, äkki pakutakse ka midagi kitsamat/õhemat.

Sirje on siis Archimedesesse teada andnud, et Harmi kooli Comeniuse projektil vahetub koordinaator. Ta ise on Jüri Gümnaasiumi projekti koordinaator. See on isegi väga hea. Koordinaatori töö tekitab minus natuke kõhedust, aga kuna Sirje teeb samal ajal täpselt sama asja, siis saan teda kiusata ja konsultatsiooni nuiata. Vot oleks ikka pidanud tähelepanelikumalt kuulama, kui aruannete kirjutamise ajal kabinetis istusime ja tarka juttu kirja panime. Aga ma lasin ühest kõrvast sisse, teisest välja, et ah, see pole minu rida. Nüüd on. Ja ongi häda käes!

kolmapäev, 29. juuli 2009

Tänase päeva kokkuvõte

Uhh! Elu kisub koledal kombel rutiinseks. Mitte midagi rohkem või vähem põnevat ei saa päeva jooksul ära tehtud. Muudkui marjad - moos - marjad - moos....
Aga see segumoos on nüüd valmis. Andis välja 13 o,5 liitrist purki. Mis see siis kokku teeb? 6, 5 liitrit ilmselt.
Ja vardaid ei saanudki täna kätte võtta. Mis tähendab seda, et ega puhkehetke polnudki.
Ja masendavalt tihti juhtusin kuulma lauseid, milles sisaldusid sellised kurjakuulutavad sõnad: "algamas on augustikuu" või "suvelõpu saated". Miks küll peab see nii seatud olema, et kõige meeldivam aastaaeg on just see kõige lühem.
Istusime õhtul terrassil. Oli juba pilkane pimedus. Koll on ikka kole varakult põõsasse pugenud. Panime küünlad põlema ja kuulasime ritsikate saagimist.


Nii pime siis juba poole üheteistkümne ajal. Alles see oli, kui õues toimetamine sai heal juhul kell üksteist lõpetatud. Valgus oleks isegi kauem lasknud tööd teha, aga sääsed ei lasknud. Nüüd nii palju sääski polegi. On öölased. Muudkui lendavad pots ja pots vastu aknaklaasi. Valgusel on lummav jõud kõike ja kõiki enda poole tõmmata....

Marjakook

See on nüüd koht, kus tuleb öelda: "Käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi". Nimelt on tegemist punase sõstra koogiga. Mul neid aga sel aastal enam pole. Nii ongi momendil ahjus hoopis mustsõsrtakook. Nüüd aga see õige retsept:

PUNASESÕSTRAKOOK
Taigen:
150 g võid
1 1/4 dl suhkrut
1 muna
3 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
Kate:
punaseid sõstraid
300 g hapukoort
2 muna
1/2 dl suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
Valmistamine:
vahusta või ja suhkur

lisa pidevalt segades munad

sõelu hulka jahu - küpsetuspulbri segu

sega ühtlaseks taignaks

taigen küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile; taigen tuleb suruda ka küpsetusplaadi servadele

vahusta munad, suhkur ja vanillisuhkur

sega hulka hapukoor

lisa marjad segusse

kalla marjade-hapukoore segu taignale

küpseta 200 kraadi juures ca 25 min

Kook pealtvaates. Välja näeb selline tume, kuna kokkamise kõrval tuli mõte ka kasvuhoonet kasta :D

Kook "külgvaates". Mis sest, et valede marjadega, aga väääga maitsev sellegipoolest.

Kaks moositegu

Ilmataadil olid täna omad plaanid, mis kuidagi ei sobinud minu plaanidega. Tal oli vaja vett alla kallata, mul oli vaja marju korjata. Tugevam jäi peale. Nagu ikka.
Aga:
1) Hommikusest marjasaagist tuli välja 14 ümmargust võitopsi mustsõstra toormoosi.
Pärastlõunal ilm nagu kuld - päike paistab ja on väga soe. Korjasin musti sõstraid ja siis vaatasin, et mis oleks, kui teeks segumoosi mustsõstardest ja tikritest.
Kui palju see tegu välja annab, see selgub hiljem.

Hommikused tegemised

Ilmateade muudkui räägib, et pilvitus pidavat hõrenema ja et kohe-kohe tuleb päike välja.
Tutkit! Hoopis sadama hakkas! Mitte küll palju, aga siiski marjade noppimist häirivalt. Õnneks on üks ämbritäis musti sõstraid juba olemas. Nüüd paras moment need ka ära puhastada.

Täna hommikul ei olnud Pontsul üldse mängutuju. Istus ja hoidis autol silma peal. Kas koeral on ajataju paika pannud igapäevased reeglid? Kui ikka peremeest terve eelmise päeva kodus polnud, siis tuleb ju ometi järgmisel hommikul sõitma minna... Aga täna tuli peremees mitu tundi hiljem. Koer seda ei teadnud. Nüüd on autosõit tehtud ja kutsal jälle tuju hea.
Täna hüppas ta ise autosse. Polnudki vaja tõsta. Täielik autokoer meil!

Aru ma ei saa, milleks on vaja inimesi hirmutada. Nüüd on keegi tark välja rehkendanud, et lähiajal haigestub meil 1/3 elanikkonnast sellesse paganama põrsagrippi. Isegi surmaga lõppevate juhtude arv on juba paika pandud. Nii tore kohe! EPL artikkel on siin.
Aga üldiselt natuke kõhedaks teeb küll see gripp, kui mõelda, et uue Comeniuse projektiga kaasnevad ka reisid. Kõige lähem partner on Soomes, siis oli vist Kreeka, Itaalia, Türgi. Vist veel keegi. Koordinaatorkool on Portugalis. Õnneks mitte Lissabonis, vaid kuskil väiksemas kohas. Näis, kui palju see pandeemiaoht meie projektitööd häirima hakkab.

Lõuna juba.... Oh sa juttas! Küll nüüd kupatab! Läksin suurele peenramaale sibulat tooma ja kuulsin teisel pool jõge kõva kohinat. Ja ilm oli sealpool kõik hall. Kohin läks järjest valjemaks ja hall sein tuli lähemale. Mõtlesin, küllap jõuan lipata veel ka väikeselt peenramaalt ka läbi ja võtta tillilehti ning salatit. Aga see kuri hall müür ei viitsinud oodata, kuni ma aias ringi traavin. Ja siis kallati mulle selline vesi kaela, et sellist annab mäletada... Aga õhk on saju ajal märksa soojemaks läinud. Jälle selline troopilise vihmametsa tunne!

teisipäev, 28. juuli 2009

Proovisurfid kartulipõllus

Ma ei kannatanud ikkagi homseni oodata. Pealegi näitab ilmateade mu ajaveebis, et homme kisub jälle sajule. Tegin siiski täna need proovisurfid põllus ära.
Pesa põllu teepoolses otsas suht viletsas mullas.
Pontsu urises ja haukus kartulikonksu peale. Ikkagi uus ja võib-olla ka ohtlik asi!
Pesa põllu teises otsas vana ajalooks saanud sõnnikuhunniku põhjal.
Pole viga! Tegelikult ma nii suuri kartuleid ei lootnud küll veel leida. Nüüd siis järjekordne kuluartikkel maas!

Väike ringkäik aias

Täna on selline tüütult pikk päev. See peaks ju suvisel ajal ainult tervitatav olema, aga momendil ei ole. Mind hirmutati täna arsti juures nii ära, et olen erandkorras isegi sõnakuulelikult käitunud ja jalad seinal vedelenud. Aga vedelemine on äärmiselt igav. Nüüd käisin ikkagi tiiru õue peal. Ilm selline pilves ja pildid peaks välja tulema.

Kõigepealt üks varahommikune foto terrassi ukse pealt. Avastasin, et meil õu kasse täis. Püha taevas, Hallul on kaks poega: duubel 1 ja duubel 2. Ja parajad suured juba. Ja väga metsikud. Üks jäi ikka pildil näha ka, teine lidus minema ja on kõnniteel näha tumeda laiguna.
Aga mulle meeldib see pilt rohelise kontrastsete toonide pärast.
Kartulimaa näeb välja liiga ilus. Nii ilus, et mul hakkab tekkima kuri kahtlus, kas siin pole mitte pelgalt varte kasvatamisega tegemist. Äkki all pole ühtegi mugulat? Homme lõunaks keedan veel viimased poest toodud kartulid ja siis teen selle esimese kontrollreidi ära. Vaatame siis, mis pilt avaneb, kui üks pesa üles kaksata.
Ikka ja jälle rõõmustan aedhortensiate üle. Usun, et nemad ka rõõmustavad, et lõpuks ometi pääsesid vahtra varjust päikese kätte.
Oh sa imede ime! Leidsin avamaakurkide peenrast esimese kurgi! Aga ta on ka ainueksemplar. Peale tema leidsin veel ainult kaks kurgialget. Ülejäänud on õied. Isasõied.
Mulle ei anna kuidagi hingerahu need Hansaplantis nähtud roosad astilbed... See on nüüd muidugi utoopia kanti kalduv mõte (arvestades halvenevaid majandusolusid), aga unistada ju ometi võib. Ka masu ajal. Või just eriti masu ajal, kuna siis ju muud suurt teha polegi.
Nimelt see meie aed on selline.... kuidas seda nüüd öeldagi.... noh, pooleldi nagu mets või midagi sinnakanti. Ega polegi erilist võimalust mingeid erilisi peenraid aretada. Aga vot see kuuri serv on veel vaba. Mõõtsin sammudega ära: 15 sammu (tavalist, mitte 1m pikkust). Kui kaevaks sinna peenra. Tean seda rohukamara alust pinnast - see töö saaks jube olema...
Noh ja kevadel, kui eelarvesse suurte kulude lahtrisse kirjutatust veel midagi üle peaks jääma, siis äkki....
üldiselt jääks see peenar suht santi ilmakaarde, nimelt põhja.

Traumajärgselt "haiguslehel" :(

Eilne naelaauk oli läinud kuidagi kahtlaseks. Nii kahtlaseks, et ma võtsin isegi vaevaks ja käisin Kosel perearsti jutul. Nii sai ühtlasi kaks kärbest ühe hoobiga, kuna Magnuse vastu on hakanud meie kaitsejõud "ebatervet" huvi ilmutama. Tal vaja arstlikku komisjoni minekuks ka perearsti tõendit. Sain talle aja kinni panna.
Mind võeti järjekorras kohe vahele, kuna pidavat olema trauma. Vot siis! No ja perearst keelas mul ära igasuguse püstijalu tehtava töö :((( Küsis isegi, et kas on vaja haiguslehte. No mis ma selle haiguslehega peaksin peale hakkama???

Alles see oli, kui lugesin Taali kooli saatusest ja mõtlesin, et mida Marika nüüd teeb. Ja kellele mõtled, see annabki endast õige pea märku. Seekord siis Netlog`i kaudu. Ma ei saa küll päris hästi pihta selle netlogi põhimõttele, aga noh, las ta siis olla.
Ja küll on ikka kole, kui ühel hetkel oled kooli direktor, järgmisel hetkel töötu, kes praeguses keerulises olukorras peab omale uut rakendust otsima. Kurb. Loodan südamest, et tal siiski õnnestub saada meelepärane töökoht. Praegu küll hea suve nautida, aga pea see sügis ei tule.

esmaspäev, 27. juuli 2009

Päeva kokkuvõte

Täna oli ..... noh, kuidas seda nüüd öeldagi... no niisugune suht niru päev. Kui lebotamine on vabatahtlik, siis sobib täiega, kui aga sunnitud, siis tüütab ära. Täna siis see teine variant.
No OK, kudusin. Oi, ma vihkan kahe ühesuguse asja tegemist! See pole üldse loominguline tegevus! See on rutiin! Mu ema ei jõudnud ära imestada, kuidas ma sõrmkindaid või sokke koon: ikka kaks korraga. Soonikul on hea ridu lugeda, aga kui läheb kanna kokkuvõtmiseks või laba kahandamiseks, siis... no ei jää meelde, kuidas eelmine tehtud sai. Võiks ju üles kirjutada, aga kes see viitsib. Nii teengi nüüd kahte sokki jupphaaval, et "operatsioonikäigud" ühesugused tuleksid.

Lõpuks sain enda sundimisega ka hakkama ja panin oma e-portfooliosse selle e-koolituse andmed kirja. Ikkagi 40 tundi täiendkoolitust jälle kasumis.
Ja otsisin oma postkastist tükk aega Sirje kirja käskkirja sisuga. Jumal tänatud, ma polnudki seda veel ära kustutanud! Nüüd tuleb vaadata-oodata, kas tuleb ka mingi teade, et ametikoha üleandmise ajaks tuleb kooli läpakad ka näha viia.

Üritasin arvutis eõppe materjale teha, aga edutult. No täna ei olnud see päev, kus töö käes lendab. Täna oli asi lendamisest väga kaugel. Kõik ettevõtmised läksid rohkem sellisel lohisemise moel.
Mõttetu päev!

Aga ma püüan ennast kokku võtta.
Juhtusin hommikul vaatama: kaks lugejat (netvibes kaudu) on lehel olnud öösel peale kahte!!! Tule taevas appi! Kuidas on võimalik nii vähese magamisega püsti seista????? Mina haigutan juba südaöö paiku omal lõualuud paigast ära :)

PS Leidsin Rõõsa ajaveebist, et neil koori proov. Kooril vinge nimi ka: "Rõõsk Koor". Huvitav, kas see on päris koor või on tegemist külade päeva ettevalmistusega ning see rohkem selline "kinupildi" moodi asi. Pole aimugi, aga kahtlustan ikkagi seda viimast. Kuidagi naljakas tundub, kui "Rõõsa Koore" lauljatel oleks ühel heal päeval näiteks see palju kardetud - kirutud "luukamber"...
Teevad ikka igasuguseid asju!

Algab sõstraralli

Esimene "proovinoppimine": kollane kauss silmini täis. Marjade küpsemine on olnud väga kiire. Alles see oli, kui vaatasin, et ainult põõsa ülaosas on marjad noppimiseks valmis. Nüüd üleni. Sel suvel tuleb olla hoolas ja kokku korjata kõik marjad. Osa musti sõstraid tuleb jätta ka tikrimahlale lisaks. Tikrimahla värv tahab natuke "parandamist". Toormoos. Pannkoogi peale ja ka "intensiivraviks" palaviku puhul. Kogemused on näidanud, et keedumoos ei mõju palaviku alandajana nii hästi, kui toormoos.
Moosi sai sellest portsust nii palju. Natuke ka muidu mekkimiseks. Ma hakkan topsidega tõsiselt hätta jääma. Kui plasttopsid otsas, tuleb moosi keetma hakata.
PS: Raadios muudkui räägitakse, et metsades pidavat palju mustikaid olema. Seal, kus Arnet tema välitööd viinud on, seal küll eriti palju neid pole.
Maimu eeskujul tahan seekord katsetada mahla plastpudelitesse villimist ja jahtunult lähevad nad sügavkülma. Selle nipi peale ma poleks küll osanud tulla! Jummalast hea võimalus pudeleid kasutada! Ma küll ei taha mingite kahtlaste sinininaga seal taaraautomaadi sabas seista.

Kanuuga jõe peal

Võtsime Pontsu esimest korda kanuuga sõitma. Autokoer ta meil juba on. Näis, kas temast ka kanuukoer saab. Polnudki kõige hullem - täiesti rahulikult pidas ennast üleval. Küll tal oli palju nuusutada! Vee peal on ju hoopis teised lõhnad.
Vesikupp õitseb.
Kassisabast tuli väga vilets pilt. Ja ainult ühte taime nägingi. Varem on neid ikka palju rohkem olnud. Ju pole tänavu selle taime aasta.
See väikeste valgete õitega taim on konnarohi.
Ja kala ikka veel ei näkka! Ometi kala jões on. Keegi päevitas vesiputkede vahel ja kadus meie lähenedes sügavusse peitu. Vee pinnal soojas vees olid pisikeste ahvenate parved.
Arne läks pärast oma jõe peal kanuutamist veel Pirita jõele ahvenat kiusama. Tuli tagasi ja porises: "Selline pikajaline ignorantsus igasuguse pakutava söödava suhtes teeb neile (kaladele) igal juhul au!"

Pilved

Olen sel suvel avastanud enda jaoks pilved. Seda pildistamise mõttes.
Lapsena lesisin murul ja vaatasin taevas sõudvaid valgeid rünkpilvi. Kujutlesin, kuidas ma nende pilvede peal ronin ja valge pilvevati sees hüppan. Praegugi tore neid vaadata :)


Nüüd tunduvad tumedad pilved oma loendamatute toonivarjunditega isegi põnevamatena.

Sokusarved

Arne tuli täna Paunküla kaitseala soodest üsna varakult tagasi. Eile maja juures saadud väike vigastus andis tunda ja pikalt soodes mütata ei kannatanud.
Aga koju tuli ta saagiga: leidis üle tüki aja jälle väga ilusad sokusarved. Olid teised vedelenud kraavivees. Natuke tahavad saagimist, siis aluse külge ja seinale.

Päeva niruvõitu algus

Kui inimesel on igav, siis hakkab ta tegema asju, mida poleks vaja teha. Meespere kõik ära ja nii mõtlesingi, et hakkaks õige küüni koristama. See töö jäi aga sinnapaika, kuna oskasin omale paraja jämeda ja roostes naela jalga astuda. Ja vot kätte ka ei saa! Suht sügaval, valus ka ja käed läksid sellest jamast päris nõrgaks. Õnneks ma seda haava kohta ei näinud, kuna prussijupi ja jalatalla vahele jäi veel ka plätu. Lõpuks sain selle prussi jala küljest lahti. Tuppa liipamisel oli vererida järel... :(
Ega täna mingit suuremat sorti ringi trampimist välja ei mängi. Nii istungi nüüd terrassil laatsaretis ja koon. See lõng, mis eile harutatud sai, tuleb ju kohe kiiremas korras moondada millekski tarvilikuks ja millal seda veel parem teha oleks, kui praegu.

pühapäev, 26. juuli 2009

Tänase päeva toimetused

Täna sai viimane jupp voodrit seina löödud. Katuse serva löömine jäi pooleli peaakrobaadi väikese vigastuse tõttu. Rohkem sel suvel voodrilauda ei osta, sest Väikese Peetri leivakott on tühjaks söödud ja nüüd asub igaüks oma leivakoti kallale.

Värvida tuleb pintsliga. Kompressori asjus sai maad kuulatud, aga edutult.
Pontsu õpib iga päev mõne uue vallatuse selgeks ja nõuab kogu aeg, et temaga mängitaks.
Ja käes ongi flokside aeg! Minule floksid meeldivad. Mu ema ei sallinud neid silmaotsaki. Ema oli 9-aastane tüdruk, kui tema isa suri. Matustel septembri esimestel päevadel olid just floksid need peamised lilled olnud. Lapsele sööbis mällu: floks = surm. Sellest ka tema antipaatia selle lille suhtes.
Ja tänaste tegemiste loetelu pole just eriti pikk. Iga tegevus võttis oma aja ja nii see õhtu kätte jõudiski.
1. Tänava ääres vikatiga niidetud ala niitmine muruniidukiga. Jäi pooleli, kuna bensiin on momendil otsas.
2. Köögiviljamaa rohimine.
3. Sügavkülma seitse kandilist võitopsi hakitud tilli.
4. Sügavkülma 3 suuremat topsi hakitud sibulapealseid.
5. Vanade kudumite harutamine.
Õhtul poole kümne paiku oli ilm selline: udu ujus üle maa.

laupäev, 25. juuli 2009

Tänasest päevast

Jõe poolt kostab jälle kõva kohinat. Eks see sagedaste vihmahoogude vesi peab ju lõpuks mõju avaldama ka. Ja kingalill hakkabki õitsema!
See on nii erksavärviline pilt, et tundub ebareaalsena. Aga sellised on praegu Imepeenras päevakübarate sektorid.Vihm läks aina hullemaks ja see sundis tellingutelt alla ronima. Sõitsime siis hoopis Kiili Maximasse. Mustsõstrad on varsti valmis ja vaja nad sisse teha, mistõttu suhkruvoori minek oli igati asjakohane. Ja kui juba sealkandis, siis loomulikult võtsime ette ka kontrollreidi Hansaplanti.
Appi, appi! Küll seal oli igasuguseid ahvatlusi! Hästi vahvad olid kahte sorti kellukad. Ma polnud selliseid varem näinudki. Nimed muidugi meelde ei jäänud. Aga imeilusad olid nad küll!
Ja seal olid astilbed!!!!!!!
Mulle need lilled meeldivad kohe väga, väga! Neid oli seal ka rikkalikus värvivalikus. Kõige rohkem meeldis siiski roosa astilbe. Aga ma ei suuda praegu küll välja mõelda, kas ja kus oleks meie aias see koht, kus astilbede efektne õieilu kõige paremini esile tuleks. Siinkohal meenub pilt ühest ajakirjast, kus heleda maja seina ääres oli pikk peenar, millel ilutsesid roosad astilbed. See pilt jättis vapustava mulje!
Muidugi oli ka meeletult roose, aga neid ma mitte ei vaadanudki. Mul ei õnnestu rooside kasvatamine.
Kiilis on ka lemmikloomapood. Sealt saime lõpuks paar vahvat palli meie Pontsule. Vaatasime ka jalutustrakse. No küll need on imelikuks disainitud! Isegi müüja ei saanud aru, mismoodi koer sellise asjanduse sisse tuleks toppida. Naersime koos müüjaga, et nüüd oleks küll hädasti vaja toote kasutusjuhendit.
No need traksid me veel ära ostame, aga hiljem. Ehk sügise poole, kui kutsa natuke suuremaks on kasvanud.
Tegin mõned pildid ka lillhernestest:
Aga mis kõige olulisem: täna on jaagupipäev. Jaagup aga lööb raudnaela heinakõrde ja viskab külma kivi vette. Veel jaagupipäevast loe siit.

Võõrasemad

Hansaplantsist ostsin täna kaks pakki võõrasemasid. Pärast vihmasadu külvasin seemned maha.
Helelillade õitega Fancy Silberblau.
Koukisin pakendit lahti ja üllatus-üllatus: pakis oli tervelt kümme seemet. Kusjuures ühe suutsin veel ära ka kaotada.
Lillade kriimudega valgeõieline Swiss Giants Silverbride.
Valge võõrasema seemneid oli ikka natuke rohkem, aga ka siiski liiga vähe.
Hinnast me ei räägi, aga ma oleks küll tahtnud näha vähemalt poole väiksemat hinda. No küll nöörivad!

Kui nad nüüd idanema peaksid, siis tulemus on mitte just selline, nagu ma soovinud oleksin. Lillat on vähem, valget rohkem.

Küll kõmiseb!

Oh, ei ole sellel "rõõmul" otsa ega äärt: meil jälle selline ilm :((( Aga midagi päris rõõmustavat on ikka ka. Tänasest peale on kuluartiklite loetelust jälle mõni asi maha tõmmatud: kapsas, mugulsibul ja lõpuks ometi ka kasvuhoonekurk. Avamaakurk ei "idane ega mädane". Kui, siis pigem mädaneb... Ja esimesed paprikad hakkavad jumet võtma.

Tänane lõunasöök kapsa-hakklihautis söödi ära nii, et pane või pesemata pott kappi - poisid ütlesid, et nad korjasid viimasegi molekuli kokku. Vot mis hea on vahetult peenralt potti pandud köögivili! Hautise hulka sai seekord ka tomatit hakitud. See meeldib meesperele kohe eriti.
Ja tikrid, mustsõstrad on just seda nägu, et kangesti tahaks kisselli keeta. Kissell vahukoorega ... mmm.... kui hea!

Ja vahtralehes on juba kergelt punakat tooni märgata. Nagu see alati juuli lõpus olnud on.

Lillepada

Yesssss! Teine istutusvoor pajas on läinud õigesti! Need kivid paja põhjas õigustavad end filtrina väga hästi.
Pada on täies õieehtes. Mu meelest on eriti tore, et osa taimi on niimoodi natuke allapoole ka kooldunud.
Olen rahul! Täiega!

Tikandid

Ämma ettepanekul tegin pildid tikitud seinapiltidest.
Need on juba pea kakskümmend aastat vanad tikandid ja kui nüüd pilte tegin, siis avastasin, et koi on ka nende vastu huvi tundnud.
No ei ma saanud korralikke pilte, aga midagi siiski. Et kui kunagi vaja, saan piltide pealt maha joonistada. Neid mustreid paberil juba ammu pole.

Esimesed kaks A3 formaadis pilti moodustavad paari: ühesugune taust, ühesugune raam.
Järgmised kaks suurt pilti moodustavad ka paari. Need kuuluvad meie helesinisesse verandasse. Tegelikult oli kolmas muster ka, aga taustariiet ei jätkunud kolmanda pildi jaoks. Tikitud on nad ammu enne veranda "tekitamist". Seal leidsid nad lõpuks oma õige koha.

Järgmised kolm kuuluvad ka kokku. Nii umbes A4 formaadis pildid.


Varahommikune pildiseeria

Täna selline jahedavõitu, kuid päikeseline hommik.
Esimese hommikuse käiguna tegin tiiru kartulimaale. Küll mulle meeldib õitsev kartulipõld! Tegelikult on kartulil ikka imeilus õis. Tahtsin sellest valgest õiemerest ühe ilusa pildi teha, aga ei õnnestunud. Oleksin tahtnud teha pildi piki kartulivagusid, aga siis oleksin pidanud pildistama otse vastu päikest või teisel juhul oleks minu vari pildil domineerima jäänud. Tegemata jäi.

Selle asemel tegin pilte järjekordsetest sügise saabumise märkidest. Jeerum, ma nüüd ei teagi, kuidas käänatakse: kas aster - astra või aster - astri :( !!!!
No igal juhul on need lilled õitsemisega sellises staadiumis:

valge:
lilla:
roosa:

Aga seda ma ei tea, kes on sellel pildil. Kutsika tunnen küll ära :) , aga vot see lill. Pildi tegemiseks oli küll sobilikult varjuline, aga ikkagi on õied sellised udused. Tegelikult on see sinine ikka tunduvalt inensiivsem. Näen oma blogi külastuste aadressidelt, et paljud on tulnud aiablogide kaudu. Kas keegi aiaspetsidest teab selle lille nime? Loodan kommentaariumi abil targemaks saada!