Väike suvereis

22. juunil oli Tarvastu Gümnaasiumis lõpuaktus. Kuna peremehe töögraafik on selline, nagu ta just on, siis sõitsime kohale eelmisel päeval. Roosi talu pererahvas on tööl - no sõidame siis ringi omaks lõbuks. Käisime Vastseliina ja Loosi vahele jäävas vanaema sünnikodus. See on nüüd juba mitu korda käest kätte liikunud ja palju on muutunud, kuid tare on ikka alles. 

Vanaema tare ette ehitatud trrassil istumas.

 Sauna juures. Vahepealse enam kui kümne aasta jooksul on ka siin väheke muutusi toimunud. Saun on saanud uue suure akna, kaevatud on uus tiik, mille juurde viib puidust sillake.

                                     
                                                                   Vanaema sanna man.

                                       
                                                       Kunnalump on iks kunnalump!

 Kuna talu juurde sõites keerasime valele teele ja seiklesime veidi aega, siis tagasiteel liikusime vana tuttavat rada mööda.

                                           Taamal Vastseliina (?) kirik .

 Pärastlõunaks jõudsime Tarvastusse. Käisime kohalikku Pisa torni vaatamas.

                                         Supluskoht Võrtsjärve poldril.

                                         "Titejärves" õitsevad vesikupud.

                                         Vaade Võrtsjärvele Kivilõpes.

Vana lagunenud paat soovitati põlema panna. Kohaliku haljasala hooldaja tegi sellest hoopis miljöösobiliku dekoratiivelemendi.

Pöidlad pihku ja jääme lootma, et värskel gümnaasiumilõpetanul läheb sisseastumine Tartu Kõrgemasse Kunstikooli ikka hästi!

Ruhnu saarel

Oli üks ütlemata vahva reis! Lõpuks sai ära käidud Eestimaa kõige kaugemal meres paikneval Ruhnu saarel! Küll mulle meeldivad sellised vaiksed ja rahulikud paigad! Ei suuri turistihorde, ei masinate müra, ei läbutsevaid restoranikülastajaid - lihtsalt vaikus, tuulekohin, päikesepaiste ja üksikud inimesed. Super!

Elasime hr. Pirso lahkel loal koolimajas, kuhu sõitsime sadamast Ruhnu Ekspressis. Käisime rannas, peamiselt Limo rannas, külastasime mõlemat kirikut,
Ruhnu muuseumi, saunatasime Liise turismitalus, jalgrattaid sai laenutada Buldersi talust.
Ruhnu saar kaob peagi silmapiiri taha. Aga see reis ei jää kindlasti viimaseks korraks. Järgmisel suvel tahaks sinna veel tagasi minna, sest nii palju huvitavat loodust jäi kahjuks veel nägemata. Aga küll jõuab!

Küüslaugudraama

Taustaks: Meie projektikoosoleku päevad olid väga tihedalt sisustatud. Võõral maal viibides tahaks aga midagi kaasa ka osta. Kahjuks on Kreekas komme, et poed on avatud 9.00-14.00 ning siis 17.00 - 21.00. Osadel päevadel poode õhtul enam lahti ei tehtagi. 28. 10. oli lisaks ka püha ning mitte ainukesti poekest me avatuna ei leidnud. Nii saimegi oma väikesed sisseostud teha peamiselt terminaalides.
Budapesti terminaalis ostsid mitmed meist pisikese purgikese küüslauku marinaadis. Purgike pakiti mingi plastmassist võrgukese sisse. Minu ees seisnud inimene küsis müüjalt: "Is it OK?" ja müüja vastas, et on küll OK. Sama tehti ka meie inimeste purgikestega. Küsiti pardakaarti ning kõik oli justkui korras.
Jõudsime Helsingisse. Olime justkui transfer-reisijad, kuid ikkagi saadeti turvakontrollist läbi - ikka nii, et läptop kotist välja, kaas lahti, kingad ka jalast ning "piiksumasinast" läbi. Ja siis algas meie draama....
Ühe poisi kotist leiti see küüslaugupurk. Uuriti seda siis ikka üht- ja siis teistpidi. Selgitasime, et ostsime selle Budapesti terminaalist. Midagi ei aidanud. Taheti ära visata. Me siis mangusime, et pliiiiiiz, see on kingitus emale. Poisile juhtus lahke turvaonu - see läks ja valas marinaadi purgist välja (Oh seda lennuohutuse süsteemi!) ning poiss sai oma purgi tagasi. Aga teistel nii hästi ei läinud. Kaks ülejäänud onu olid väga järeleandmatud ning kahel meie inimesel läksid küüslaugupurgid prügikasti. Lisaks juhtus neil olema ka samas mõõdus purgike mingi paprikamoosiga (mis isegi polnud see paha "liquid".)
Olime väga nördinud ning sisisesime päris tõsiselt.
Bussiga lennuki peale sõites otsustasime, et nüüd hakkame 29. oktoobril tähistama küüslaugu mälestuspäeva. Selle purgi, mis meile alles jäeti, seadsime ikooni staatusesse. Lõpuks naersime nii, et pisarad silmis.
Ega asi sellega piirdunud. Trapi juures sabas seistes rääkisid ühed, et peaks kasutama viimast võimalust ning vaataks järgi, kuidas näeb välja lennuki tualettruum. Samal ajal teised jälle kartsid, et äkki on meie pagas vahepeal Euroopa lennuliinide võrgus ära kadunud.
Nii sattuski kokku järgmine dialoog:
X: "Võib-olla ma ei jõuagi selle ajaga seal ära käia?" (Lend lühike ja äkki ei lastagi tualetti)
Y: "Oh, pole viga, küll nad saadavad selle sulle paari päeva jooksul koju". (Kadunud pagas tuuakse lõpuks koju kätte. Kui ikka üles leitakse.)
Situatsiooni arvestades kõlas see nii, et kui lühikese lennu ajal tualetti ei jõuagi, siis pole hullu, see tualett saadetakse paari päeva jookul koju kätte. Meie jälle naerust kõveras. Lõpuks otsustasime, et kuss! - see asi hästi ei lõpe - me pole veel Tallinnas.

Aga see Tallinna ja Helsingi vahet lendamine on naljakas küll - vaevalt jõuab lennuk õhku tõusta ja end horisontaalasendisse sättida, kui juba tuleb alustada laskumisega.

Lugedes Postimeest, saan nüüd aru küll, miks mei küüslaugud konfiskeeriti. LINK.

Väike puhkusereis

Vähemalt korra suve jooksul tuleb aeg maha võtta ja kodust välja sõita. Nii meiegi. Eestimaa meil ju nii suur, õde-venda saavad ikka üsna harva kokku. Seekord otsustasime, et kokku saame Nele pool. Ega temagi Savernast just tihti onu poole satu. Tittedega veel eriti. Vanaema-vanaisa tulid jällegi oma kodust lapselapsi vaatama. Ühtlasi sai Nele talu omale uue nimesildi.

Kokku saamiseks oli tegelikult veel teinegi põhjus. Nimelt neljal pereliikmel on viimase 12 kuu jooksul nulliga lõppev vanusenumber ette löönud, lisaks tähistavad noored ka oma pulma-aastapäeva.

Nalja sai ka. Rääkisin Nelele, kuidas Magnus reageeris, kui ütlesin talle, et Nele sai kolmkümmend. "Kolmkümmend? Ikka kohe kolm-kümmend või???? ...... Ei saa olla! Kolmkümmend???.... Ta ei ole siis ju enam noor!" Nii et Nele - tere tulemast vanade hulka :)))

Arutlesime Mairega mõiste "elukaaslane" üle. Käibel on kaks sõna: abikaasa, juhul kui inimesed on registreeritud abielus ja elukaaslane, kui inimesed elavad koos registreerimata. Elukaaslane on ikka see inimene, kellega elatakse koos läbi elu. Koos rikkuses ja vaesuses; rõõmus ja kurbuses; tervises ja haiguses. Elukaaslased käivad läbi elu koos. Koos kaaslasega. Elu lõpuni.

Käisime Oraval vanatädi Evi talus. Heldur ja Hendrik tegelevad tädi talu lauda seinale talusildi paigaldamisega. Silt ise on selline.

Käisime Piusa liivakoobaste juures. Kaldapääsukeste kolooniat takseerivad Hendrik ja väike Kirsi- Mari.

Vaade Piusa liivaväljadele.

Tamula järves käisime ujumas. Oma kümme aastat pole ma seal käinud. Küll on vahepealsete aastate jooksul palju korrastatud järve kallast, seal on imeilus kaldapromenaad, istepingid, haljastus, riietuskabiinid jne, jne. Ilus! Hoolitsetud! Ja vesi oli soe!

Õhtuks jõudsime Maire ja Helduri poole Tarvastusse.

Järgmised pildid on suurte tüdrukute Talvikese ja Heleri kunstialastest katsetustest.

Kokku sõitsime maha veidi üle kuuesaja kilomeetri.

Harmikad mõisatuuril

Marsruut: Kose - Habaja - ..... Vana-Vigala mõis - Tõstamaa mõis - Pärnu linn - Võidula mõis - .... Habaja - Kose

Vana - Vigala mõis. Selles majas töötab põhikool. Euroopa rahad saadi peale ja käib suur renoveerimine. Aga ajahätta nad jäävad, sest teha on palju ja kooli alguseni ei ole enam kuigi palju aega.

Tädi Salme kohupiima-rabarberi kook

Taigen:

• 3 kl jahu
• 250 g margariini
• 1/2 kl suhkrut
• 1 tl küpsetuspulbrit

Kate:

• 5 muna
• 1 kl suhkrut
• 400 g kohupiimapastat
• 250 g hapukoort
• 2 spl mannat
• 3 kl hakitud rabarberit

Valmistamine:

• murenda toasoe margariin kuivainetega ühtlaselt sõmeraks
• 3/4 taignast puista küpsetuspaberiga kaetud koogivormi, vajuta käega ühtlaseks
• peale kohupiima-rabarberi segu
• peale puista ülejäänud 1/4 taignast
• lisa maitse järgi kaneeli
• küpseta 250 kraadi juures 35 - 40 min
• jahtunud koogile puista tuhksuhkrut

Tõstamaa Mõis hiilgas suursuguse ja ilusana. Giidideks olid kaks 11.-ndasse klassi minevat tüdrukut. Rahvast oli seal meeletult palju. Kindlasti mängis selles oma rolli samal ajal peetud Tõstamaa valla päevad ning mõisas avatud Epp-Maria Kokamägi maalide näitus. Aga mõisakohvikut neil polnudki!!!Pidulik lõunasöök oli Pärnu linnas trahteris "Postipoiss". Vene interjöör, vene muusiks, vene köök. Üks roog peenema nimega kui teine.Võidula mõis. Selles mõisahoones tegutseb raamatukogu, rahvamaja ja külaselts. Vastuvõtt oli seal väga südamlik. Igal sammul oli tunda, et külalised olid oodatud.

Võidula Mõisa Karolinenhofi vaarika-beseekook

Vaja läheb:

• 125 g võid või margariini
• 1 dl suhkrut
• 2 munakollast
• 1,5 - 2 dl jahu
• 2 tl küpsetuspulbrit
• 1 dl piima
• 2 munavalget
• 1,75 dl suhkrut
• 1 tl vanillisuhkrut
• 0,5 - 1 dl mandlilaaste

Täidis; 3 dl vahukoort, 200 g vaarikaid (võivad olla külmutatud), vanillisuhkrut

Valmistamine:

vahusta või ja suhkur. Lisa ühekaupa munakollased ning klopi tugevasti. Lisa vähehaaval ja vaheldumisi juurde küpsetuspulbri- jahu segu ning piim. Pane taigen õhukese kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.

Vahusta munavalged tugevaks vahuks. Lisa suhkur ja vanillisuhkur. Pane munavalgevaht õhukese kihina taignale. Raputa peale mandlilaastud ja küpseta 175 kraadi juures 15 - 20 min.

Jaga kook kaheks. Kata üks pool vahukoorega, puista peale vaarikad. pane peale teine koogipool ja serveeri. SULAB SUUS!!!!!!!!

Tõstamaa mõis oli klass omaette, sellega me ei saa ennast kohe kuidagi võrrelda. mastaabid on hoopis teised.

Väikestes mõisates oli vastuvõtt selline, kus iga külaline sai tunda end olulisena. Temaga tegeleti.

Kui nüüd võrrelda ennast ja oma kahe mõisamängusuve kogemust, siis hinne meile on ikka "VÄGA VIIS"! Juba see meie vastuvõtt väravas on tasemel ja meie giid-kummitus on klass omaette. Kuuldused meie erilisest giidist levisid neil mõisasuvedel kiiresti. Sellel suvel oleme mängust väljas. Asjaajamisega tuli alustada juba suht sügisel, aga tegemata ta jäi. Nüüd tagantjärele mõeldes on sel ka põhjus - tegutsemise ind oli hetkel otsa saanud. Kas järgmisel aastal jälle osaleme, seda ei tea, aga tore oleks küll. Seda enam, et täna saime kinnitust - meie juures oli külalistel nii vaadata kui ka kuulata ja isegi võimalus tegutseda ning meie mõisakook oli ka superhea!

Pildid on veel üles laadimata.

Osmussaare lubjakiviastang

Saare põhjakallas on kõrge - kuni 6 m kõrgune lubjakiviastang on väga ilus.

Lubjakivid on astangul sellised ümarate servadega- Tormid-tuuled on neid aegade jooksul vorminud.Edelas asendub astang selliste killustikuvallidega.

Üle mere paistab Eestimaa mandriosa kallas. Mandripoolses küljes on saare rand selline klibune.

Osmussaarel

Osmussaare kaart (pilt on pärit http://www.saared.ee/)

7. juuli hommikul kogunesid Eesti Orhideeklubi liikmed ja muud kiibitsejad (noid oli ka üsna palju) Dirhami sadamasse. Üks taimeekspeditsiooni liige oli isegi USA-st.

Kell 10 väljus esimene reis. Meie sõitsime sellise laevukesega, nagu näha pildil. (Kapten, 12 reisijat ja koer). Huvitav on see, et reisijaid ei tohi olla üle 12, aga koer ei lähe arvesse. Arutasime siis, et kui nüüd igal reisijal oleks kaasas üks raskekaaluline bernhardiin või kaukaasia lambakoer... Kas siis vähendatakse reisijate arvu? No ei tea. Kohale me igal juhul jõudsime. Reis kestis terve tunni. Osmussaare sadama juurde jäime laagrisse. Järgmine reis väljus Dirhamist kell 12. Vahepeal tuli aga kiirkaater seitsme inimesega.

Meil, kes me esimese reisiga saarele jõudsime, oli palju aega sadama lähiümbruses ringi vaadata.

Kirjade järgi ainus joogiks kõlbliku veega kaev asuski just sadama juures.

Kemmerg oli uhke ja puhas. Isegi lillebukett oli põrandal vaasis ja pääsupesa oli lae all.

Prügiga on saarel jama lugu. Ühtegi konteinerit seal pole. Tassi siis oma plastpudeleid ja kilepakendeid kaasas! Tagasi minnes tuli jäätmed Dirhamis konteinerisse panna. Keegi on Valget Laeva oodates omale paeplaatidest istme valmistanud. Minu suurimateks lemmikuteks said ussikeeled. Neid on seal väga palju ja nad on vapustavalt lopsakad. Huvitav on see, et mida kehvemad kasvutingimused (ainult killustik), seda võimsamad puhmad kasvasid.

Sellised imeilusad ussikeeled siis Osmussaarel!Vahepeal jõudis juba sadama hakata. Siis saabus teine reis ja võisime oma träni traktorile laadida. Muideks, saarel elab üks perekond - pensioniealine vanapaar. Kunagi ammu-ammu juhtusin telerist vaatama saadet, kus räägitigi nende inimeste elust üksikul saarel.

Killavoor on asunud teele saare kaugeimas tipus asuva baaslaagri juurde. (4, 5 km)

Osmussaare majakas saare "ulgumere" poolses tipus.

Väike osa suurest lambakarjast. Vaatasin, et nad on natuke teist nägu loomad, kui me neid muidu Eestimaa taludes nägema oleme harjunud. Hiljem kodus Interneti tuhlates avastasingi, et näe, puhta väljamaalased. Need lambad on saarele toodud Taanist. Sellest siis ka need "võõrapärased näojooned".
Väikesel saarel on mitu-mitu madalaveelist järve. Ja avastasime, et ka koprad elutsevad siin. Kuidas nad saarele said? Ujusid üle mere? Tulid talvel üle jää? Igatahes pahandust oskavad nad teha ka sellel väikesel saarel.
Kunagi on meteoriit kukkunud merre Osmussaare ja mandri vahelises osas. Kraatri tekkimisel on tohutu kuumuse ja löögijõu koosmõjul tekkinud uus omalaadne kivim, mis kannab nimetust neugrund bresta. Selliseid musti kivitükke on saarel palju.

Osmussaarest veel minu looduseblogis: Mõningaid taimeleide Osmussaarelt