Kuvatud on postitused sildiga sügis 2016. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga sügis 2016. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 12. oktoober 2016

Sügis Vanatammi mõisas

Ma pole just sageli sügisesi päikesetõuse imetleda saanud. Nüüd aga on selleks aega volilt käes. Kui just pilves ja tormine ei ole, siis võib sügis ka ikka imeilus aastaaeg olla. Tarvis vaid õigel hetkel aknast välja vaadata, fotokas haarata ning õue pildistama lipata.


Oktoobri teine dekaad on käes ja kuldne sügis hakkab siinkandis oma kaunimat värvigammat minetama. Mullu oli samal ajahetkel veel märksa kuldsem ja leherohkem see vaatepilt. Enam kui nädala tuulanud torm sasis puid ikka kõvasti. Kased on meil üleni raagus, vahtrad on ülihõredad, näidates kollakas-oranži leherüüd vaid võra alaosas. Kõige säravamalt kolletavad aga sarapuud ja pajud.



Pihlakad olid sel sügisel marjade raskuse all lookas. Huvitav, et linnud käivad valikuliselt pihlakates maiustamas. Ühe päevaga tegid rästad meie aia pihlakad täiesti tühjaks!


Samas, Oru külas jätkus pihlakaid meile, jätkub veel paljudele ning muidugi jääb ka lindudele. Pildil kottides viimane pihlakanoos, mis pärast puhastamist sai saadetud sügavkülmikusse "leebuma". Kahe päeva pärast sai keedetud pihlakasalat vähese õunalisandiga, Õunte peamine ülesanne selles keeduses oli salatikastme rolli täitmine.


Varakevadisi sibullilli on meie aias vähe. Aknal kõõludes ning pojengiheki peenart takseerides otsustasin, et kevadised õitsejad saavad just sellele alale tipitud. Pojeng on kevadel aeglase ärkamisega ning põõsaste vahed on piisavalt laiad, et varakevadine õieilu nähtav saaks olema.






Arvan, et pooled vahtralehed on nüüdseks kokku riisutud. Lähevad nii keldrisse soojustuseks, Rootsi tee servaala täiteks kui ka mustadesse kilekottidesse komposteeruma. Täna hommikul just vaatasin, et muru on jälle nii lehekollane, justnagu siin majas inimesi ei elakski, kes aia heakorra vastu huvi tunneksid.


 Suvel tegin üliküpsetest tikritest mahla. Osa läks plastpudelitega sügavkülma (nendest teen nüüd vanaemale kisselli). Osa mahla läks veiniks. Värvi parandamiseks lisasime sutsu mustsõstra mahla.
Ilusa värviga vein tuleb!


Hoidistatud on tänavu rohkem kui paljudel eelmistel aastatel. Ju see oli alateadvus, mis sundis ennast kokku võtma ja kasutama kõike seda, mida Emake Loodus meile pakub. 

Tehtud sai:  
Õuna püreemoos (Hää kohupiimakoogis.)


Pihlaka-õunamoos ja pihlaka-õunasalat.


Hää sõbra käest sain kõrvitsa. Tegin ikka meie pere lemmiksalatit ka.


Vanaemale lõunasöögi magustoiduks on hea ka õunakompotti koos kohupiimaga pakkuda.


Jõhvikaid on tänavu meie kandi soodes vähevõitu. Sellegipoolest õnnestus veidi korjata. Esmakordselt tegin jõhvikamoosi. Megahea on see rullbiskviidis!


Lisaks on tehtud pangesalatit, peedisalatit, õuna-peedi püreemoosi, seeneseljanka ja boršipõhjasid. Ja  veel midagi, mis hetkel ei meenu. Kurgid on hapendatud Muhediku õpetuse järgi. Õunamahla tegime koguni neljal korral. Iga viimane kui 3-liitrine purk sai mahla täis villitud, lisaks 3- ja 5-liitrised plastkotid.

"Aiasaate" võttegrupp tahtis filmida tsemendipottide (-vaaside) valmistamist. Oi, ma ei salli sellist asja. Ma võin kaamera taga rääkida, palju tarvis, aga muud moodi... no vastik-vastik!

Ahjaa! Vanatammi hobiaianduse ja käsitöötalu korraldas ka ühe sügisürituse. Väga rahule jäin! Ühed villased sokid läksid isegi Saksamaale Kölni.

Verandakohvikus pakkusin degusteerimiseks porgandikooki ning peedikooki. Noh, et ahvatleda noori pereemasid köögivilju ostma. Peedikook osutus nii menukaks, et sai üliruttu otsa, kuna külastajad ostsid seda ka koju kaasa. Kusjuures väljanägemine oli tal selline, et ise ma seda ei maitsenudki.... Lisaks pakkusin degusteerimiseks õuna-peedimoosi ning gripimoosi. Mõlemad osutusid ka väga menukaks.




Mitte ainult päikesetõusud pole ilusad. Imeline võib olla ka uttu mattunud õu. Imeline võib olla ka metskitsekari lõkkeplatsi ümber. Imeline võib olla ka lõputu lehesadu. On sügis.

laupäev, 10. september 2016

Sügis sõuab, sügis jõuab... uutmoodi

Puhkus on möödas. Ei teinud selle kahe nädala sees mitte kopika eestki aiatööd. No ei teinud! Aga huvitaval kombel lillepeenrad kõige hullemad välja ei näegi. Eks see on see täiskasvanud peenarde eelis.

See-eest sai aga tublisti korilusega tegeletud ning palju hoidiseid tehtud. Isegi selliseid, mida eelmisel aastal ei teinud. Aga eks olnud siis ju ka üks peamistest hoidiste sööjaist kroonu leival.



Õunasaak on hea ja kuna sai hangitud uus ja suurem mahlapress, siis viitsime ka mahla teha. Üks mahlategu on ilmselt veel ees, kui säilitusõunu hakkame kastidesse ladustama. Väieseid õunu pole mõtet lauaõunana säilitada.


"Veiniõun" on ilus õitsedes, õunu kandes ja mahlana. Üks ütlemata väärt õunapuu meil!


Kartulisaagiga võisime ka rahule jääda.


Nüüd veel hapukapsas vaja teha ning ongi vist valmis.


Tegelikult jõhvikale tahaks veel korra minna, aga see pole lihtne ettevõtmine, sest kummarduda ei saa hästi. Aga no katsuks hakkama saada. Kuidagimoodi.

Tundub, et alateadvus või siis kaitseingel on selle suure hoidistamise ralli juures ka mängus olnud. Õigupoolest nüüd takkajärgi mõeldes on endeid juba pikalt märgata olnud. Aasta algusest sai hakatud jõhkral säästurežiimil elama eesmärgiga kuidagimoodi ressursse koguda, et väikelaen ennetähtaegselt tagasi maksta ning sellega pääseda intresside maksmisest. Tundub, et vist isegi veab  välja...

Puhkuse lõpp oli juba lähedal ja imestasin, et keegi ei ole veel märku andnud uue kaubasaadetise kohale jõudmisest. Selle asemel tuli sõnum, et vaata oma postkasti. Eks sai siis vaadatud ja seal oli koondamisteade.... Venelased said aru, et Eestis äri ajades pole võimalik ratsa rikkaks saada ning kolivad oma kauba kodumaale tagasi. Meie aga jääme tühjade kätega.

Eks seda oli juba ammu arvata, aga et see nii järsku tuli, see oli ootamatu. Tegelikult olen juba pikalt porisenud, et ei tahaaaaaaa tööle minna. Nüüd on see siis käes. Tööle ei taha minna endiselt, aga kuidagi tuleb nahk toores hoida ning nüüd tuleb mõtlema hakata. Püstijala tööd ei tohi enam teha, laotööd ma pärast luumurdu nõrgaks jäänud käe pärast teha ei saa. Ainult istuv ja soovitavalt kodutöö oleks näidustatud. Kodutöö seepärast, et mul vana ja haige ämm hooldada.

Nüüd on aega oma tervise peale ka mõelda. Perearst ehmatas mu vererõhu näitude peale ära (enne koondamisteadet). Hoiatas igasuguste hullude asjade eest nagu insult ja infarkt ja me-ei-tea-mis-veel. Põlveröntgenist luges ka vähemalt kolm asja välja, mis talle ei meeldinud. Aga ortopeedile numbri saamine on..... ehh, pea võimatu. Siis leidis perearst veel miski häda, mille puhuks kirjutas spetsialisti juurde saatekirja. Sinna sain aja. Hää seegi.

Näis, kuidas elu edasi kulgema hakkab. Võtame päev korraga.

Elame veel.