Kuvatud on postitused sildiga sugulased. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga sugulased. Kuva kõik postitused

teisipäev, 19. juuli 2011

Juubel tähistatud

Vanaema juubelisünnipäeva tähistasime laupäeval. Nii tore oli näha Eestimaa lõunaosariikides elavaid kalleid inimesi. Kõikse vahvam oli veel see, et ei käidud tuld toomas/viimas, vaid oli aega ka pikemaks jääda. Super!!!

Pühapäeva hommikul tegime matka Järlepa järve äärde. Sumpasime soos ja kõndisime soosaartel. Ilm oli jahedavõitu ja pilves, seega järves sulistamine jäi seekord ära. Aga tore oli siiski!

Mõned pildid soost.
Murakaid oli kole-kole vähe! Sinikaid oli ka vaid näpuotsatäis.
On küll südasuvi, kuid soos on juba sügisesi murtud värvitoone.

pühapäev, 11. juuli 2010

Väike puhkusereis

Vähemalt korra suve jooksul tuleb aeg maha võtta ja kodust välja sõita. Nii meiegi. Eestimaa meil ju nii suur, õde-venda saavad ikka üsna harva kokku. Seekord otsustasime, et kokku saame Nele pool. Ega temagi Savernast just tihti onu poole satu. Tittedega veel eriti. Vanaema-vanaisa tulid jällegi oma kodust lapselapsi vaatama. Ühtlasi sai Nele talu omale uue nimesildi.

Kokku saamiseks oli tegelikult veel teinegi põhjus. Nimelt neljal pereliikmel on viimase 12 kuu jooksul nulliga lõppev vanusenumber ette löönud, lisaks tähistavad noored ka oma pulma-aastapäeva.

Nalja sai ka. Rääkisin Nelele, kuidas Magnus reageeris, kui ütlesin talle, et Nele sai kolmkümmend. "Kolmkümmend? Ikka kohe kolm-kümmend või???? ...... Ei saa olla! Kolmkümmend???.... Ta ei ole siis ju enam noor!" Nii et Nele - tere tulemast vanade hulka :)))

Arutlesime Mairega mõiste "elukaaslane" üle. Käibel on kaks sõna: abikaasa, juhul kui inimesed on registreeritud abielus ja elukaaslane, kui inimesed elavad koos registreerimata. Elukaaslane on ikka see inimene, kellega elatakse koos läbi elu. Koos rikkuses ja vaesuses; rõõmus ja kurbuses; tervises ja haiguses. Elukaaslased käivad läbi elu koos. Koos kaaslasega. Elu lõpuni.

Käisime Oraval vanatädi Evi talus. Heldur ja Hendrik tegelevad tädi talu lauda seinale talusildi paigaldamisega. Silt ise on selline.
Käisime Piusa liivakoobaste juures. Kaldapääsukeste kolooniat takseerivad Hendrik ja väike Kirsi- Mari.
Vaade Piusa liivaväljadele.
Tamula järves käisime ujumas. Oma kümme aastat pole ma seal käinud. Küll on vahepealsete aastate jooksul palju korrastatud järve kallast, seal on imeilus kaldapromenaad, istepingid, haljastus, riietuskabiinid jne, jne. Ilus! Hoolitsetud! Ja vesi oli soe!
Õhtuks jõudsime Maire ja Helduri poole Tarvastusse.
Järgmised pildid on suurte tüdrukute Talvikese ja Heleri kunstialastest katsetustest.

Kokku sõitsime maha veidi üle kuuesaja kilomeetri.

pühapäev, 28. juuni 2009

Isa


Täna saab viis aastat isa surmast.

Selle päeva hommikul läkin haiglasse isa külastama. Isa oma palatis ei olnud. Oli viidud tagasi intensiivi. Läksin sinna. Intensiivpalatis oli õde. Küsisin, kas arstiga ka rääkida saaks. Kadus õde ja tükk aega ei ilmunud ühtegi arsti.

Nii palju Peda-aegsetest meditsiiniõpingutest ikka kasu oli, et nende aparaatide näitusid lugeda oskasin ja need näitasid, et asi on halb. Väga halb.

Lõpuks tuli raviarst. Küsisin otse, et kas isa tuleb veel sellest välja. Arst oli ka otsekohene ja ei hakanud keerutama. Ütles, et kui õhtuni vastu peab, on juba hästi... ja palus mul lahkuda. Pidavat mulle kergem olema... Õhtul heliseski kodus telefon...
Isa oli tõeline töönarkomaan. Kuldsete kätega töömees. Karm, kuid õiglane isa mulle ja vennale.
Hea abikaasa meie emale.

pühapäev, 21. juuni 2009

Tartu-reis

Laupäeval oli vennapojal tähtis päev - ta lõpetas Trefneri gümnaasiumi. Suure kooli lõpuaktus toimus mitte koolimajas, vaid "Vanemuise" kontserdimajas. Sisse lubati ainult lähimad sugulased ja kutsetega.
Suurem jagu külalisi saabusid kodusele peole.

Hommikul kodus vaatasime, et ongi hea sõitu minemise päev, sest sajab ning aias ja maja seina kallal toimetada nii või teisiti ei saa. Lõunast algasid aga suured paduvihmahood. Esimese paduvee saime kaela Kose tanklas. Samas enne Ardut oli asfalt täiesti kuiv. Nii edasi ikka paduvihma hoog teise järel. Sellist kerget tibamist me vihmaks ei pidanudki.
Esimene pilt täiendab tegelikult seda laupäevast pilvepiltide jada. Tehtud pärast sajuala läbimist kuskil peale Tallinn-Tartu - Põltsamaa-Jõgeva ristmikku. (Pidavat olema Puhu ristmik - iiimelik nimi.)
Emajõe magasin muidugi suurelt jaolt maha. Aga niipaljukest nägin, et luha peal on ikka vett küll. Mitte nii palju, kui tõelise üleujutuse ajal, aga siiski.
Ühe pildi siis kähku ikka tegin ka - mingi puhkekoht vist jõe ääres.
Inglise keelt tuli palju rääkida.
Üks sugulane oli tulnud Torontost, tema poeg ja minia aga hoopis Bangkokist. Kokku ei saadud mitte ümberistumise lennujaamas Vantaas, vaid viimases punktis - Tallinnas.
Ja nii see eestlus välismaal hääbubki... Ants räägib küll eesti keelt, aga tugeva aktsendiga ning kui vähegi võimalik, siis vuristab ikka inglise keeles. Kirk ja Julie ei räägi üldse eesti keelt (no ja milleks peaksidki). Ants on Eestis üle 35 aasta. Ma natuke mäletan ka tema eelmisest reisist. Olin siis alles alustanud inglise keele õppimist ning Jo-Anniga rääkimine piirdus tol ajal vaid nime ja vanuse ütlemisega noh ja "no" ja "yes" olid ka jõukohased.
Kirk ja Julie on õpetajad. Julie õpetab bioloogiat ja keemiat, Kirk aga filosoofiat, eetikat ja usundiõpetust. Nad on praegu puhkusel. Eestist lähevad nad kõik kolmekesi koju Torontosse. Koos hulga ümberistumiste ja ootamistega kestab reis 24 tundi marsruudil: Tallinn- Helsingi - London - Toronto.
Mul oli ülimalt hea meel kuulda, et mu poistel on inglise keel suus. Ja nii kurb, kui see ka pole - sellist vabalt vuristamise taset ei saavutata usina õppimisega klassis, vaid suhtlemisega reaalse inimesega. Poiste puhul siis on-line mängudes, kus neil tuttavaid Jaapanist Leeduni. See on see koht, kus minu nurisemine arvutimängurluse üle põrkub vastu kindlat müüri - "aga tänu sellele me valdame keelt täiesti vabalt".

Tegin ühe pildi, kus 1/3 aknast (või seinast) pildile ei mahtunudki. Selle klaasi taga on köök. Minu lemmikkoht selles majas!
Tagasi jõudsime juba pühapäeva sees. Küll on ikka ilus see jaanieelne aeg - pimedaks ei lähe kohe üldse!


laupäev, 20. detsember 2008

Saime jälle kokku

Täna said täditütre kodus kokku sugulased, et tähistada täditütre ja tema abikaasa 50.-ndat pulma-aastapäeva. Mehed kaebasid oma rasket elu 100% - või 50%-liselt saarenaistega.
Minu mees ütleb peale iga saarlastest sugulastega kohtumist, et tal tuleb siis tahtmine kirikule lühter annetada tänuks selle eest, et tema naine kõigest 50% saarlane on. 100% -lise variandi puhul oleks tema vaeseke juba otsad andnud. See saare naiste kangus pidi ikka ületamatu olema. On jah ületamatu! Ja jumal tänatud, et on!

Iga kord, kui mu sõbrad täditütart näevad, imestavad nad, kuidas meil nii suur vanusevahe saab olla. Aga miks ei saa, kui minu isa oli 13-lapselisest perest noorim. Nii ongi minu vennas tädi- ja onulastest noorim. Vanusevahe on noorima ja vanima vahel aga kaugelt üle kolmekümne aasta.

Nii kahju, et Koidu meie hulgas olla ei saanud. Mina ei saanud oma vanemaid kuldpulma puhul meeles pidada muul moel kui küünaldega kalmistul. Täditütar käis abikaasaga koos aga kalmistul oma ainsa tütre haual. Loodetavasti on Koidu nüüd oma tütarde lastele kaitseingliks.

Peale Koidu õnnetut surma olen tihti mõelnud, et mul on vedanud ja tuleb tänulik olla iga päeva eest, mis meile elada on antud. Iga hetk võib olla viimane, eriti liikluses. Ma võin ju korralikult sõita ja kõiki reegleid täita, kuid siis kihutab vastu mingi hull ja ongi kõik. Koiduga just nii halvasti läkski. Ema-isa juures käies panen alati küünla ka Koidule, oma lapsepõlve mängukaaslasele...

teisipäev, 15. juuli 2008

Minu ema ja mitte nii väga tited lapsed







Ühel pildil istume emaga veranda ees. Ema süles on Pibi - sellised taskukoerad on praegu tibide seas väga trendikad. Meil oli sel ajajärgul meeletult palju roose. Roosid armastasid ema, mina aga ei saa roosidega üldse läbi.

Meie pere käis väga sageli suusatamas. Mina, ema ja isa suuskadel, väikevend kelguga mingil imeviisil isa järele "rakendatud". Harku mägedes käisime hiljem koos Margusega kahekesi ( naabrilapsed Siiri ja Jaanus ei viitsinud nii pikka maad (6km) suusatada).

esmaspäev, 14. juuli 2008

Minu emme noorena - ja mina ka







Vaatasin läpakas oma "varandust" üle. Leidsin must-valged pildid, mis said arvutisse võetud pärast ema surma. Proovisin neid üles laadida slide.com abil, aga millegipärast see ei õnnestunud.

Ühel pildil on kogu pere, kes elas Laagris alles vaevu elamiskõlblikuks ehitatud uues majas. Vasakult: ema-ema Anna, isa-isa Sass, ema, isa ja mina, isa-ema Liisa.

Minu vanaemade nimedest pidi saama meie tütre nimi... Kui saatus ei oleks tahtnud teisiti, siis oleks tütreke Anna-Liisa praegu juba 18-aastane. Aga ta ei jõudnud sündidagi... kuigi jäänud oli veel kõigest mõni kuu...