Kuvatud on postitused sildiga suvi 2013. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga suvi 2013. Kuva kõik postitused

teisipäev, 20. august 2013

Probleemne kuurirõdu peenar

See on üks vanemaid peenraid meie aias, kuid valmis pole ta veel olnud (vist ei saa ka). Mõnikord tundub, et olen nagu juba rahul, siis varsti on seis selline, et pigem jalutan kaarega mööda.

Eile otsustasin, et miski ei aita, aeg tiksub ja vaja see istutusala ikka ka rahuldavasse seisu saada. Lendasin labidaga peale.
Kõigepealt kasvas seal viis hiiiiiiiglaslikku hostat (see teada-tuntud ammuaegne sordinimeta sort). Küll ma maadlesin nendega! Neljast sain õhtul jagu, viienda jätsin hommikuks - võhm sai otsa ja hirm lõhkuda viimanegi töökorras labidas mängisid siin oma rolli.
Järgmisena võtsin välja paar hiigelsuurt tõnnikese puhmast. Kuna tundub, et vähemalt kokkutuleku taimenimistus tõnnike soovitute hulgas ei olnud, siis viskasin need ära (kahju küll, aga meil on neid kaunilt õitsejaid veel hulgi ja enamgi veel.

Siis vaatasin, et täitsa tore on vahelduseks musta mulda ka näha ja oi, mis hulk vägevaid ja rammusaid naadijuuri välja ilmus..... läks lahti üleüldine juurimine.
Peenrasse jäid vaid käokingade rivi, tohutud sinise väikeseõielise iirise puhmad, mõni päevaliilia ning tee servas tõnnikesed. Himaalaja jalgleht jäi muidugi ka oma kohale.

Jagada sain keerispead, päevaliiliaid, keisrikroone ning Pikast peenrast tõin noori särava päevakübara taimi.
Üldiselt on suve lõpus taimede paigutamine kevadise tööga võrreldes etem - kevadel olin istutanud igasugust nn tühjadesse kohtadesse. Nüüd need igasugused olid teiste taimede all ja ei teadnud ilmaelust ööd ega mütsi. Jääb vaid loota, et ma järgmisel kevadel jälle tühikuid kinni mätsima ei hakkaks.

Noh, üldiselt on peenar siis selline.


Hetkel on viis hostahiiglast oma saatust ootamas, vaja kaasaga nõu pidada, kui ma homme töölt koju jõuan. Veel on ripakil mõned hiiglasliku sibulaga keisrikroonid (või ma ei tea, mis valge monstrum see neil taimedel mulla sees on, sibulat eriti ei meenuta). Siniladvad viskasin kõik välja. Ma küll omast arust olen olnud hoolas ja KÕIK õitsenud õisikud ära lõiganud, aga ülla-ülla, isegi kapsamaal on siniladva väikesi taimi. Mulle selline omavoli ei meeldi! Kui ruumi leian, äkki mõne ikka istutan kuskile.

pühapäev, 18. august 2013

Tuju nullis ja aiatöö ei edene

Pikk puhkus hakkab läbi saama. 21.-sel juba tööle. Taoline tõsiasi on tegutsemislusti täielikult halvanud ja kui veel jahedavõitu ilmad ka juurde lisada, siis ega õue ei kipu küll.
Telekast kergejõustiku MM-i vaadates sai siis veidi kootud.
Sokid on veel ürgvanadest maavillase lõnga varudest. No ei näinud lõngavihte pestes, et need kaks ei olegi täpselt ühesugused lõngad. Kuna koon kahte sokki korraga, siis loomulikult oli vaja võtta üks valge ühest ja teine kera teisest sodist. Väike toonivahe on sees :(
Roosaka mustriga sokke alustades vaatasin selge silmaga ja eredas päevavalguses, et ikka täpselt samad valged kerad kätte satuksid. Läks õnneks!
Roosa mustriga soki tald on 24 cm. Punase-musta mustriga soki tald on 25 cm.
Veel sai kootud megapehmest lõngast laste sokke. Pisemate tald 13 cm, suuremate tald 20 cm.

Üks tuttav pisike preili ei taha kuidagi tudule jääda. Tema emme on lapsega suisa hädas. Rääkisin lapsele muinas-(udujuttu) tudivatest kaisujänestest. Laps oli kohe nõus kaisujänese olemasolu korral tuttu jääma. Eks ma siis õmblesin talle ühe sellise tegelase. (Selline väiksema kaisujänese mõõtu sai). Kui hakkasin nukule nägu pähe tikkima, õpetas laps kõrval: ripsmed peavad pikad olema, sest igal ilusal tüdrukul on pikad ripsmed (Ole siis lahke!). Kui hakkasin suud tikkima, küsisin targu kohe nõu, et kas teha ümar nö. lahtine suu või kinnine. Väike preili mühatas, et kes see siis lahtise suuga magab - lutt kukub suust välja. No tegin siis igaks juhuks kinnise suu. Eks nad kodus vaatavad, kuidas selle lutiga jääb.
Õmblemise hasart oli sees ja nii tegin veel kaks kaisujänest. Vaatasin, et see väike on ikka väike tõesti (noh, pigem selline kiitsakas). Teise tegin vähe priskema.
Väikese pikkus on 40 cm + kõrvad.
Suurema pikkus on 47 cm + kõrvad.

pühapäev, 11. august 2013

11. august meie aias

Kõigepealt pean nentima, et olen väga kurb, et ei saanud Tsiili aeda Aalujate kokkutulekule minna. Elu sätib mõnikord erinevaid ja mõnes mõttes ka ootamatuid ülesandeid just varem broneeritud ajale. Midagi pole parata. Lugesin, et järgmisel suvel saame kokku Kadaka juures. Mul kohe tuju paranes, sest see aed ja kodu ju ikkagi suht lähedal. Kuigi jah - kui jälle mingid asjad kattuvad ja mul abikaasa sõita ei saa, siis jääb üks topograafiline kretiin jälle orienteerumisel kimpu :D Ehk läheb õnneks! Ja südame põhjas loodan, et ühel heal päeval jõuab Aalujate kokkutulek ka meie aeda!

Vahepeal olen kõvasti hoidiseid teinud ja isegi köögiviljamaa sel suvel kasutusest välja jäänud osa kallale kippusin ükspäev :).

Aalujate kokkutuleku asemel käisin Ravila Külaseltsi korraldatud käsitöölaadal-kirbuturul. Üsna edukas päev oli! Sokid läksid vähem kaubaks, aga randmesoojendajad ja sõrmikud olid küll laadalistele huvipakkuvad. Jäin selle käiguga rahule. Peamine - koht oli kodule lähedal ja nii oli võimalik kiiresti koju sõita, kui opijärgsel taastujal mingi jama oleks tekkinud.

Mõned väikesed pikalt plaanitud või siis pikalt seisnud tööotsakesed said tehtud.
Pika peenra sees oli käigurada murumätastest - seega jälle pidin mina seda rohtu kitkuma. Nüüd on see rada kividest.

Lipumasti ringpeenra serv on maakividest. Mulle need kivid meeldivad ja nii tuligi pärast niitmist jälle käpuli neid kive varjavaid rohukõrsi katkuda. Tegin sellise "turvatsooni", mis tegelikult on laisa perenaise mugavustsoon hoopistükkis.

Pojengiprojekti lõpetasin ka ikka ära. Kivid olid ammu paigas, aga vot selle liivaveoga ei saanud kuidagi otsa peale. Nüüd valmis. See vana katkine kauss on ebajasmiini kännutüüka otsas ajutiselt (pikaajaliselt).

Mõned õitsejad ka:
Mulluse köögiviljamaa täitsin seekord suvikutega -las nad siis kasvavad ja õitsevad seal omaks rõõmuks ja meie rahuloluks!
Särav päevakübar särab ka pilves ilmaga.
Valge liilia hullutab oma aroomiga.
Heleenium on varem ikka sügislill olnud - nüüd juba õitseb.
Pilves ilmaga on Köögikata elulõnga õied pea nukralt longu lasknud.
Meie aia kõige hilisema õitsemisega hosta.


Kõige suurem jama on meil maja taga. Võtsime maha pool-(kolmveerand)kuivanudploomiheki. Selle taga on aga söödipõld. Sinna on plaanis (unistame alles) rajada istutusala erinevatele õitsevatele ja dekoratiivselehelistele puudele-põõsastele.
Oh! Eh! Millal me küll selle ala korda saame?

neljapäev, 1. august 2013

1. august kell 22.00

Juttu pikalt ei viitsi kirjutada, vaevu sai tuppa "roomatud". Enne veel tegin mõned pildid.
Põhitööks on hetkel aga maja taha suure kastani alla istutusala rajamine.

See tubakas õitseb väegade kummaliselt. Küllap on tal sõpru-tolmeldajaid just öisel ajal, päeval õied kõik kinni või poolkinni.

Siilikübaraid olen nii Hansaplanti kui ka Juhani puukooli kodulehel imetlenud. Tahaks neid veel ja veel...
 Täna hommikul rõõmustas meid järgmine ilutseja liiliate seast.
 Õhtud on juba hullult vara pimedad. Eh, millest see meile kõneleb? Ei taha mitte mõeldagi, millest.

kolmapäev, 24. juuli 2013

Uus peenar ehk Pika Peenra kaarjas jätk

Meil on kõigil lillepeenrail oma nimi. Nüüd ma ei teagi, kudamoodu seda uut üllitist nimetama hakata.
Alguses oli kuurisein ja muru.

Siis tuli labidas maasse lüüa. Peremees on juba tükil ajal siunanud, et põud on kõik vihmaussid peitu ajanud. Nüüd olin mina see ussikorjaja :) See oli kõik eile õhtul, kui oli päikeseline ja mõnusalt soe.

Peremees tuli hommikul töölt ja ei mallanud eriti tukkudagi, muudkui ratta selga ja Pirita jõele kalu kiusama - tal ju nüüd topsitäis usse!.Terve tänase päeva pole päike end näidanud. Jahe on, aga rassides kannatab T-särgiga olla küll.  Peenar hakkab siis üldjoontes olema selline:

ja selline:
"Lõikamise" teerada on iirisepuhma taga.
Nüüd tuli seda "lõikamise" rada pikendada, et ikka muruni jõuda.
 (Liiv on mõeldud kivide vahede täitmiseks, mitte tee ei ole üleni liivast. Ma lihtsalt ei viitsinud seda liiva veega kivide vahele uhada. Las vihm teeb ka midagi.

Muistse aida, nüüdse puukuuri vundament on minu arust ilus ja ma mitte ei taha seda kõrgete taimede taha peita. Mida siis sinna istutada? Ohhoo! Mul on ju kaks varase õitsemisega madala astilbe puhmast.
Need kaks andsid end ka jagada  - sain viis väiksemat puhmikut. Ega ma ei pahanda, kui nad järgmisel suvel veel ei õitse! Lisaks astilbede vahele Sadeväljalt kaks potti tiarellidega. Valisin just sellised potid, mille taimi annaks kohe jagada.
Kuurirõdu alla on aja jooksul ikka igasugust nodi "silma alt" ära pandud. Tükk aega andis ukerdada, et see puhtaks saada. Sinna istutasin ülase (Sain selle kunagi Kadakalt - aitäh!) ja Sadevälja monarda. Ühe poti jagasin kolmeks. Need on siis kõrgemad taimed, mis võiksid rõdualust pinda väheke varjata.

"Lõikamise" raja ees oli iirisepuhmas. Kaevasin teise ju välja ja jagasin hulgaks juppideks. Need istutasin peenra kaarjasse ossa, kus juba iiriseid ees oli. Peenra eesosa täitmiseks jagasin jälle Kadakalt saadud kaks puhmast juppideks. Saab ilusa erkkollase peenraääre. Iiriste vahele istutasin Sadeväljalt toodud tähkja liatrise ja siis veel ühe punakate lehtedega lille, millel silti juures polnud ja nimi on meelest läinud (vaja Sadevälja kodukalt vaadata).


Töö tehtud, päev õhtas ja päkad rullis. Selline päev siis :)

teisipäev, 23. juuli 2013

Õhus on sügise märke

Olen vahepeal hoidistamisega tegelenud. Viimane töö oli pangesalat. Meil sel aastal kurgiuputus ja muid juurikaid sai ju ka hulgem maha pandud - nii saigi üle mitme-setme aasta seda salatit teha.

Täna alustasin siis Pika Peenra jätkukaarega kuuri seina ääres. Rohukamara koorimisel sain ühtlasi viimistleda pojengiprojekti seda osa, mis kunagi oli ebajasmiini okste all - sai küll vähe viisakama ilme. (Pildid tänasest tööst tulevad eraldi postitusena).

Noh ja  küttepuude lõpetamise juurde kuulus ka kuurile uste tegemine. Lõpuks ometi!

Olen juba maininud, et tahaks aia võimalikult hooldusvabaks teha. Selle tarvis ostsin 80 liitrise koti peenemat sorti männikoore multši.Katseks või nii. Noh, ja kui palju sellest kotist siis jätkus?


Suure üllatuse valmistas kevadel ostetud aedhortensia. Ostes oli see põõsas nii imepisike! Ega ausalt öeldes meil otsest vajadust mingite põõsaste järele ei olnud, aga unistasin sellest põõsast kaua - nii  ta ostetigi. Ja see pisike põõsas õitseb! No ma ei tea, kevadel tuleb talle kindlasti uus koht leida. Kõige vähem tahame me oma suurte murualade sälkimist-hekseldamist istutusaladeks. Suur ja rahulik pind on just see, mida meie aiakülalised imetlemas käivad.  Ei teagi kohe, mida teha.


Peenardel on lõppenud kaunis tõnnikeste aeg. Praegu annavad tooni siilikübarad.

Mullusel köögiviljamaal on nüüd kaks väikest punase sõstra põõsast ja kaks kännasmustikat "Northland". Tühi maa tuli millegagi täita - seal on nüüd tagetesed - ja tuleb välja, et just need kõrged peiulilled. Eh, küll mind!

Üks suur töö on ka siiani pooleli. Keldrivall tuleb katta, et seal kasvavad taimed lämmatatud saaksid. Plaan on serva ühe kividerea abil tõsta ning siis pärast keldriseina soojustamist katta vall peenravaibaga (???) ja istutada sinna vallile maad mööda roomavaid okaspuuliike (pilt täitsa silme ees).


Meie hulgusest isakass Hugobert on otsustanud veidi kodusemaks jääda ja peesitab kõikse aeg trepil õuepadja peal. Ju temagi tunneb, et pea see sügis ei saabu ja tarvis ju ometi rasvapolstrit kasvatada.


Noh ja kus see sügis siis on? Murumättaid transportides jäi pilk ühele kasele - jeerum küll - see ju vaata et pooleldi kollane juba!

neljapäev, 11. juuli 2013

Valge käbihein ja paar suvikut

Käbihein meie niidetavas rohumaas (loe: murus) on olnud ikka tumesiniste , nüüd aga leidsime valge isendi.

Juba mitmed-setmed aastad olen püüdnud hoida end joonel, et ei mingeid suvikuid enam aeda, ainult püsikud. Aga kus sa saad, kui seemnepakid on nii ahvatlevate piltidega.
 Punast värvi on meie aias ülivähe (tulbid), seepärast ostsin paki tubakaseemnetega. Küll nad idanesid kaua ja küll nad kasvasid ja kosusid peenras pikaldaselt! Nüüd lõpuks hakkavad õisi näitama ja õnneks tuleb õievarsi ka lehekaenaldest.

Petuuniapakil olid sirelilillad õied, aga välja tulid hoopis sellised.
Ülihiline külv tageteseid ei näita veel mingit märki soovist õitsema hakata.

Puud said lõhutud! Nüüd veel laastud ja puukooretükid kokku kraapida ning saame selle töö lõpetatuks lugeda. Oli see vast pikk projekt! Mullu sui kaasa ja poisid võtsid langi maha. Sügisel veeti puud õuele, saeti ja veeti vanasse küüni varju. Terve talve sai neid siis tuppa toomise jagude kaupa lõhutud (kuivakad ju) ja nüüd lõpuks on asi kontrolli all ja puud hiidkuuris.

Pojengide taga on teenindusrada kividega kaetud.
Umbrohtudele kuulutasin sõja eile.
Üks projekt on mägisibulate ala rajamine (kokkutulekulised pakuvad väga ahvatlevaid mägisibulaid), aga kas see projekt ka õnnestub, ei tea. Nimelt meie kivide toomise kohas elutseb rästik (kui mitte rästikud). Ise nähtud, kui roomas sõiduteelt just sinna, kust me kive toome. Ja ma veel käisin seal plätudega!!!

reede, 5. juuli 2013

Juuli alguse uued õitsejad ja muud tegemised

Õitsemist alustavad ühed minu suured lemmikud - astilbed. Tänavu kevadel näitasid nad, et on asukohaga väga rahul ja olid hullult hästi kasvanud. No kas pole ilusad lilled?! Kahju vaid, et mul ei ole ei valget ega tumepunast astilbet. Aga küllap aeg annab selleski osas arutust.


Muidu üks ilus taim, aga tea, mil moel nad kataloogi pildi jaoks selle taime korraga kogu õisikus õitsema said? Müstika!
 Veider, aga kord oli aeg, mil mulle meeldisid hostad vaid lehtede pärast ja üksikult turritavad õisikuvarred lausa lõikasin ära. :)  Aga kas pole ikka imeilusad need kellukad?!

Mullu ümberistutuse tagajärjel nõrgukesed taimed on tänavu uhked ja tugeva varrega. Kui veel roosa isendi ka saaks!


Noh ja aias on umbrohtudel täielik suvefestival. Ei ole hetkel nende jaoks aega. Saime laenata puude lõhkumise masina ja võitleme nüüd mullu suvel maha võetud kuusekuivaka langi nottidega. Terve nädala oleme sellega tegevuses olnud.

Kunagi aastate eest oli meil maasikaistandik korralike musta kilega kaetud peenardega ja puha. Liiga suur oli, tööjõudu nappis ja nii ta läks.... Nüüd kasvavad sel alal parajateks puukesteks sirgunud kuused ja mõned männid. Aga ülla-ülla! Kui aias ei saa me mingeid maasikaid, siis seal, nüüdseks juba noore metsa alt korjasime maasikaid suurel hulgal. Ei mäleta, millal varem meil nii palju maasikamoosi on olnud! Soost sai korjatud ka murakaid. Jälle üks erandlik asi - viimati oli meil murakamoosi ehk julgelt 15 aastat tagasi.

Kui just hullult ei saja, siis homme Kirivalda roosipäevale!

esmaspäev, 1. juuli 2013

Kui müristab ja välku lööb...

... siis pole midagi muud teha, kui juuste pesemiseks vihmavett koguda, välistrepil istuda ja välgulöögi ning müristamise vahele jäävaid sekundeid lugeda.


Nüüd on vähemasti aias kõik kenasti kastetud.