Kuvatud on postitused sildiga suvi2011. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga suvi2011. Kuva kõik postitused

pühapäev, 28. august 2011

Mõnus pühapäev

Nüüd on siis lõplikult selge, et kirstkülmikusse ei ole enam midagi võimalik toppida. Juba täna oli kaane sulgemisega vähe rohkem tegemist. Aga pole hullu - tavalises külmikus on ju ka sügavkülma osa. Väike küll, aga kui seal natuke ümberkorraldusi teha, ehk õnnestub veel midagi sinna paigutada.

Kevadel jagas kolleeg mingi imeliku kurgi seemneid. (Kuskil kevadel on sellest juttu ka olnud.) Noh, kasvasid need kaks taime kenasti. Aga õitsema ei viitsinud hakata. Kui siis lõpuks õitsemisega peale hakkas, tundus küll, et sel sindril emasõisi ei tulegi. ... Lõpuks ikka mõni tuli. Vähe küll, aga siiski. Sellised naljakad on need (India või Egiptuse - ei mäleta) kurgid.

Ilm on suviselt soe ja kange isu tuli seenele minna. Kõneldakse, et kollased seened on ka hakanud ennast näitama. Egas midagi - võtsimegi suuna soosaarele. Oh sa juttas! Just õigel ajal sattusime sinna! Lühikese ajaga saime ämbrid kuhjaga täis (peamiselt võiseened, veidi kuuseriisikaid ja mõned harvad haavapuravikud). Siis läks ilm pilve ja soosaarel muutus õige hämaraks. Ja kuskilt kostus ka kõuekõminat. Kuna kodus jäid kõik aknad ristseliti lahti ja vanaema pelgab äikest, siis tuligi kodutee jalge alla võtta. Oi, kuidas oleks tahtnud veel metsas ringi kõndida. Kaks kilekotti oli ju veel tühjadena taskus.Pildile jäid kärbseseened.
Tänastest seentest tegin seenekastet, marineerisin väikesi võiseeni, suuremad seened said purki (ikka kiht seeni, sip-sip soola, tillivarsi, mustsõstralehti ja nii purk tihedalt täis kuni kaelani). Kaas peale ja külma. Lõpuks jäi veel veidike seeni üle. Need said hakitud ja kilekotiga sügavkülma (see tänane viimane "tilk" külmikusse).
Järgmise treti soosaarele saame teha alles teisipäeval, kui töölt koju jõuan. Oleks siis vaid ilmakest!

Kasvuhoone ühelt küljelt võtsin üles porgandid. Mittestandardsed tahaks ära kaapida ja tervetena külma panna (oh issake, oleks vaid ruumi).

Lõpuks tegin veel õunamoosi. Valge klaari üliküpsed õunad said kooritud ja üsna õhukesteks viiludeks lõigatud. Väga mõnus moos tuli! Keetmisel moosilt riibutud vahtki oli sordile kohaselt lumivalge. Seda moosi tahaks veel teha. Kas homme.... või ülehomme või....

Aga öösel oli meil "action".
Jube palav oli ja aken oli ristseliti lahti. Järsku ärkasin üles mingi luust ja lihast läbi lõikava hääle peale. Ma pole sellist häält kunagi varem kuulnud! Märtsikasside võistulaulmise moodi see ei olnud. Oli mingi terav, krigisev-kiunuv hääl. Potsu leidis, et see hääl ikka head ei tähenda ja oli õite kuss. Proovisin midagi näha, aga või sa selles pea südaöises augustiöös miskit näed. Hõikasin õue: "Kes seal on?" Seepeale jäi vaikseks.
Uus kisa algas öösel poole kahe ajal. Seekord oli neid elukaid mitu. Igal juhul minu rahulolematus öörahu häirimise pärast pani elukad jooksma ja maja nurga juures võeti veel kaklus ka ette (muidugi koos koleda kiunuva kisaga). Vanaema allkorrusel oli nagu detektiiv ja püüdis taskulambi abil sissetungijaid avastada. Mul oli korrus kõrgemal väga hea valgustatud aeda vaadata. Elukaid muidugi ei näinud.
Hommikul läkisme koos Potsuga õunaaeda vaatama. Vana martsipanimaitselise õunapuu all ei olnud mitte ühtegi õuna. Vaid mõned hambajälgedega südamikud hakkasid silma. Ja muru oli päris usinasti tambitud. Potsu nuuskis jälgi ja saba oli tal üsna sorgus (tema nina vist väitis, et need elukad eriti koerasõbralikud ei olnud).
Kui töömees hommikul koju jõudis ja meie kirjeldused ära kuulas, arvas ta, et õuntega käisid maiustamas kährikud. (Nad pidavat õunu õite hääl meelel sööma). Hääle põhjal ei osanud ta midagi täpsustada, kuna lihtsalt pole olnud juhust säänset häält kuulda. Tema muidugi loodab, et täna öösel sama etendus kordub ning loodab õue luurates elukaid lähemalt näha.Eks näis, mis saab...

pühapäev, 31. juuli 2011

Häda mõistuse pärast

Kevadise suurvee ajal pühkis vesi kraavi suure tüki värselt ehitatud Tuhala-Nabala "euro-teest". Noh, vaadati, kratsiti kukalt, veeti koorem kruusa auku ja arvati, et käib kah.
Aga veel on asjast teine arvamus. Täna hommikul Kiili poodi sõites pidime tõdema, et jälle on tee lännu. Autoga kannatas veel läbi ukerdada. Kahjuks sel korral fotokat kaasas polnud. Õhtul käisime jalgratastega sõitmas ning tegime ühtlasi mõned pildid.

Häda mõistuse pärast - kaks korda ühe kevad-suve jooksul samasse ämbrisse astuda! Vot see on tase!

Nõiakaev keeb!

Täna, 31. juulil, pärast metsikuid paduvihmasid hakkas keema Nõiakaev. Kusjuures kummaline on see, et suvel toimivad veidi teised mehhanismid, kui me nendega varakevadel harjunud oleme. Näiteks meie indikaatorkivi ei ole veel vee all. Näiteks Pärtlimäel jõe kuivas sängis vesi mitte ei voola kiiresti, vaid hoopis seisab. Ju siis kõrge rohi kuivas sängis ikkagi nii palju takistab vee liikumist, et see on sunnitud läbi karstipugemike end Nõiakaevu kaudu välja ajama. Või kes seda teab, mis seal õieti toimib.

reede, 8. juuli 2011

Tänased tegemised

Kõigepealt tuleb üles tähendada selline huvitav ja haruldane sündmus, nagu eileõhtune kerge vihmasabin. Noh, kerge mööndusega võib seda ju ka äikeseks nimetada. Sadu algas õhtul kolmveerand kuus ja kestis napilt pool tundi. Vähemalt lehtede kaudu said taimed veidike kosutust, raskel ajal abiks seegi.

Täna hommikul õue minnes lõi vastu leitsak. Ei miskit muud! Aga Eestimaa aeg ei oota ja veel vähem teeb seda järjest kahanev puhkus. Seega, sahmakas vett pähe ja tööle. Üritasin mõni aeg tagasi kapsavagusid kõblata, aga loobusin kõplaga kivide tagumisest. Täna rohisin need vaod ära käsitsi. Tuleb aga uuesti korrata, et parm ei ole jumala poolt loodud elajas, vaid on kindlasti üks saatana sigitis. Jubedad õelused!
Aga noh, kapsad on rohitud ja parmudel ka kõhud täis söödetud.

Veidi sai pintsli ja valge värviga ringi jalutatud ning mõnele paigale veidi uuem ja säravam jume antud.

Pärastlõunal oli suuremat sorti kastmine käsil. Kurgitaimed kasvatavad usinasti vilju ja tahavad eriti hoolikalt kastmist. Ühtlasi sai üle käidud ka lähimad lillepeenrad.

Kõige suurema palavuse ajal tegin paar pilti jõe ääres.
Järsk kallas on niitmata (trimmerdamata), aga las ta praegu ollagi nii - seal ju rohkelt erinevaid niidutaimi õitsemas.
Luigelill. Tänavu on tal tervelt kolm õisikuvart. Pilti tehes ei märganudki, et ühe õisiku keskele jääb päikese peegeldus. Aga noh, las see luigelill siis kiiskab!

Lilli kastes jäi kõrvu ühe linnupoja vali ja kaeblik kisa. Lõpuks leidsin ta küüni vundamendi juurest. Isegi kastmisvee juga teda eriti ei ehmatanud.
Kahju hakkas vaesekesest. Tema ema oli ilmselt ülejäänud poegadega kuskile kaugemale lennanud. Proovisime, kas õnnestub linnukest sööta. Esimese söötmise järel panime ta Kivikõrbe roosipeenra posti otsa. Hiljem vaatasime, et ta ikka veel seal ja nii söötsime tal vastu ööd veel korra kõhu täis. Ta oli teisel korral juba märksa aktiivsem: vaatas huviga ringi, hüples käe peal ja nõudis nokka õieli ajades uusi parmusuutäisi.

pühapäev, 26. juuni 2011

Villapesu

Eesmärk pühitseb abinõu. Nii ka nüüd. Oli vaja aiatööst parkunud käed puhtaks saada. Käsitsi ju linu ja käterätte enam ei pese.
Siis tuli meelde, et tädi käest saime suure kotitäie lambavilla.
Paningi sutsuke villa kausitäie sooja veega likku. Iiiiuuuuu! Küll oli kole töö! Kuiva villa puhul ei saanud arugi, aga kui juba veidi ligunenud oli, siis ilmusid heinapebred ja iiiuuu- muudki head-paremat sinna villa külge.

Igal juhul täna rohkem ei pese! Käed sain küll puhtaks, aga nüüd kulub jällegist palju lõhnaseepi :)

Terve suur hulk villa on veel pakkumisel. Tädi kurtis, et teha pole sellega midagi - pane või tuli otsa. Vot siis! Ja ma ei mäleta, kas ja kus on meil kraasid. Ning kraasidest pole tegelikult ju ka suurt tolku, kui kedrata ei oska... Nokk kinni, saba lahti.
Igal juhul suve jooksul tahan ma selle villalasti ikka ära pesta küll. Saagu sellest siis hiljem, mis tast saab. Iial ei või teada, millal mõni väärt idee inimest võib tabada :)

esmaspäev, 13. juuni 2011

Kas tõesti vihm?

Kella kuue paiku hommikul kostus kuskilt idakaarest kauget kõuekõinat. Pikkamisi on ilm pimedamaks läinud ja kõuekõmin on lähemale jõudnud. Kõmiseb nüüd peamiselt läänes, põhjas ja kirdes.
Söödimaad kaevates hakkasid ühtäkki seljale potsatama vihmapiisad. Harvalt küll, aga siiski. Veerand kaheksaks oli sadu (tegelikult kõigest tibamine) muutunud veidi ebamugavaks ja sundis töötandrilt tuppa taanduma. Häh! Jälle häda, eks ole! :)