Puhka rahus, Aednik!

See aasta on väga karm olnud. Juba teine Aaluja on igavikuteele lahkunud. Eile õhtul kurba uudist lugedes keeldus mõistus seda omaks võtmast. No ei saa olla võimalik! Mitte tema!

Muhedikku olen ma reaalselt näinud vist kõigest kaks korda. Suvistel kokkutulekutel Hilise aias ja Päikesetõusu talu aias.
Ometi oli ta nii oma. Nii omane.
Ma naljalt ei salli, kui keegi ütleb, et tee aias nii või tee naa. Oma aed, ise teen, ise otsustan. Muhedikult sai tema arvamust küsitud.  Ta oli autoriteet.

Kahjuks ei jõudnudki ma tema ilusat aeda vaatama. Mõte oli, et ehk järgmisel suvel, aga.....

Minu jaoks jääd Sa, armas Muhedik, Aednikuks suure algustähega.
Puhka rahus, hea Muhedik!
Olgu muld sulle kerge!

Pildid on Muhediku blogist.

Lehekõdu algmaterjal on kokku kogutud

Üle mitme sajupäeva näitas täna ennast ka päike. Kuigi mitte pikalt. Küll sadas lörtsi,küll sadas vihma. 

Majaesised väikeplatsid on riisutud vähemalt neli korda. Sel sügisel on rähn otsutsanud sepikoja sisustada vahtra otsa. Muru on suuri kuuskäbisi täis.

Hostahekk sai hobussõnnikut.

Pumbamaja penar on 2/3 osas lehtedest puhastatud.

Õunaaed sai riisutud kolm korda.
 Kuuseheki aluse vaatan üle kevadel. See ala on osalislt korrastatud ning seal on nüüd suur kannikeste ja piibelehtede kasvuala.

Igal kevadel sajatan kastanipuud tema paksu lehekihi pärast. Tänavu poetas puu kõik lehed maha üllatavalt varakult. Eksperimendi korras korrastasin varjupeenra seekord sügisel. Sel kevadel selgus, et seal on mõned uued kevadised õitsejad, keda see paks lehekiht lämmatama kipub. Ühtlasi said hostad hobusesõnnikut.

Siin on kõige suurem vahtrate rivi. Ühtlasi ka kõige paksem lehtede kiht. Riisutud sai seegi ala. Pojengid sai hobusesõnnikut.

Töötoa otsas hostade peenar hobussõnnikuga rikastatud.

Mõned silma riivava koha tahaksid veel muruluuda tunda saada, aga ausalt öela on õuetööde isu otsas mis otsas.

Ilm on sama ettearvamatu kui tite pepu.

Kui oktoobri viimasel päeval säras päike ning õues oli suisa varakevade tunne, siis järgmine hommik tervitas meid taas lumesajuga

Ja mul oli plaan lehtede riisumisega jätkata!

Vist ikka pole mõtet....

Sügis tuli tagasi

Oktoobrikuu viimane päev on üllatavalt kaunis oma päikesepaiste ja taevas sõudvate valgete rünkpilvedega.
maha said tipitud viimased lillesibulad, mutimullahunnikud teisaldasin lillepeenrasse. Majaesised väikesed muruplatsid on nüüd loodetavasti viimast korda puhtaks riisutud ning järgmine riisumine tuleb alles kevadel.

Maja otsaküljes sai vahtralehti riisutud. Maja nurga taha ei olnud mõtet minna, seal möllas vinge põhjatuul.
Päike käib juba uskumatult madalalt ning juba peale keskpäeva tekkisid aeda tumedad varjud, mis õues tegutsemise indu tublisti kahandasid.

Veel oktoobrilume pilte

Kõnnitee tuli lumest puhtaks rookida, sest pisike Reku peab ju ometi saama õues pissil käia saama. Näha on, et lumekihi paksus on üsna muljetavaldav.

Kuused kui detsembrikuises metsas.

Küüniotsa peenar on lumme mattunud.

"Veiniõuna" punased lehed lumes.

Käsitöölise koer on ka lõngahuviline

Olin täiesti kindel, et enne kutsika majja toomist peitsin kõik lõngad ära. Vähemalt kutsikale kättesaadavas kõrguses neid ei tohiks olla. Aga on. Iga päev tuleb Reku mõne lõngakeraga, ise tähtsust täis ning asetab teleri ees vaibale. noh, et näe, mis ma leidsin.

Täna tahtis ta, kas nui neljaks diivani peale saada. õpetasin siis teda ronima. kõrge veel pisikese jaoks, aga oh rõõmu - lõngakerad! ja kui palju neid veel on! Natuke lõngade sakutamist, natuke keelamist  ja lõpuks tuli magus uni.

Esimene lumi 26.10.17.

Mullu tuli esimene lumi päev varem, kuid tänavu kompenseerib Ilmataat hilinemist lumerohkusega. muudkui sajab aga juurde.

Et kutsikas õue pissile pääseks, pidin kõigepealt lund rookima. Üllatavalt palju on lund hilisõhtu ning öö jooksul sadanud.

Vaade nagu talvel.

Küüniotsa peenar on lumme mattunud.

Meie tragi ja nutikas Reku

Reku on juba terve nädala meie pereliige olnud. Iga päev õpib vahva kuts uusi oskusi ja muidugi ka tempe.

Oma pesas magamine pole enam teema. palju mõnusam on voodis põõnata.

Õues jälgi ajamas.

Kasvanud on ta ka kohe kindlasti.

21. oktoober. -5 kraadi ja härmatis

Auto esiklaas on paksus jääs.

Särav päevakübar on üks ütlemata tänuväärne sügisel õitseja lilleke.

Tuhkurenelas "Gerfsheim"

Kaunis kukehari on võimas ja lopsakas.

Petersell

Küüniotsa peenra kaunitarid

                                     

Muru niitmine sai ilmselgeltliiga vara ära lõpetatud.

                                    

20. oktoober - esimene tõsisem öökülm

Suvelilledega on nüüd küll asi ühel pool. Õistubakas meil õitsema ei läinudki.

Kressidest on suisa kahju -nii palju ilusaid õisi jäi maha.

Hostade lehti ei raatsi maha lõigata. Nad on nii ilusad ja säravkollased.

Metsatalu sügisidüll.

Vaarikas "Polka" viljad jäid suures osas küpsemata.

Ka astilbed on tänavu vahvate murtud toonides kollased, beežid.

Vanas pargis on hetkel lehised need kõige värviküllasemad.